Tõnn Sarv ---

On olemas selline majandusteaduse haru, mis arvestab inimkäitumisega selle rumalamast aspektist. Tõsi, akadeemilises kirjanduses nimetatakse neid viisakamalt siiski "mürakauplejateks".

Need on näiteks need, kes muretsevad oma väikeste kaotuste pärast rohkem kui oma väikeste tulude pärast. Või siis need, kes teevad lühikeste perioodide kohta kaugeleulatuvaid oletusi. Et kui kinnisvarahinnad on kaks aastat järjest tõusnud, siis nende arvates nad ilmselt tõusevad edaspidigi.

Juhtusin sellest lugema möödunud aasta viimast Vikerkaart sirvides. See on Paul Krugmani väga huvitav kirjutis, "Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?". Soovitan kõigile.

Olen isegi korduvalt imestanud inimliku rumaluse üle. Eriti muidugi meie armsa maarahva puhul. Mõnikord on näiteks mõni meie meedia-väljande kõik oma pealkirjad lausa nii lollisti sõnastatud, et tõesti ei taha kohe ühtegi lugu lugema hakata. Lihtsalt vastik hakkab. Ometi peaksid pealkirjad ju, vastupidi, just lugema kutsuma, eks ole.

Aga, noh, võibolla pole mina see sihtgrupp, ehk tõesti. Mingi jutt ju käib, et ikka madalamale maitsele tulebki kõik suunata. Et see müüb.

Ei tea. Kui see nii oleks, siis peaks see maailm ju olema üks väga labane koht, kus rumalus ja lollus lausa lokkab. Kui veidi laiemalt ringi vaadata, siis tundub ikka pigem vastupidi. Ilu ja maitsekus, kultuur ja haridus, mõttekus ja tarkus on igal pool alati hinnas. Headus ja ausus samuti.

On selline arvamus, et idioodid on progressi toit.

Jah, lollusel on kahtlemata oma funktsioon, oma ülesanne siin maailmas. Loll näeb vaeva, tark kasutab ära. Tark ostab siis kui loll müüb - ja vastupidi. Kust see rikkus siis mujalt tulekski kui mitte lollide arvelt. Aga ka üldisemalt.

Targad jäävad ellu, lollid surevad välja. Targad võidavad, lollid kaotavad. Tarkadel on õigus, lollid eksivad. Tõde tõuseb, vale vajub.

Mistõttu ei peaks ju muretsema eriti lolluste pärast. Las nad olla. Nagunii surevad välja. Nagu juba vist Darwin kunagi arvas.

Muidugi, looduslik valik toimib. Aga mitte päriselt niimoodi, et rumalad teevad rohkem vigu ja seetõttu saavad hukka ja langevad välja. Mitte päris niimoodi.

Sest lollid kompenseerivad omaenda lolluse läbi tekitatud kaotused lihtsalt suurema sigivusega. Harimatusel ja laste arvul on väga kindel seos, ammu tõestatud ja teada. Rumalus paljuneb kiiremini. Lollused levivad laiemalt.

Katsu sa targa jutuga vaikselt raha teenida. Keegi ei usu. Keegi ei osta. Kedagi ei huvita. Aga kisenda, valeta, laima - ja kohe oled kuulus, võimukas ning raha tuleb.

"Kuidas küll majandusteadlased nii puusse panid?" küsib Paul Krugman.

Niimoodi panidki. Kui sa näed, et kõik on läinud lolliks, siis ei aita sinu tarkus ka enam midagi.

Eks see enamasti ju nõnda ongi. Aga mõnikord tekib ka küsimusi. Et mis see tõde siis nagu õieti on. Või mis see kõik nagu "õieti" on.

Üks asi on see, et “turg võib käituda irratsionaalselt kauem kui sul raha jätkub”. Ehk teisiti öeldes, kui paanika läheb langusspiraali, siis tõrjub ta sinu targa raha välja. Ja mida sa siis teed?

Aga teine asi on juba filosoofilisem. - Kas tarkus ongi see kõige targem asi?