Inimeste närvi ajamiseks piisab isegi sellest, kui pakkuda neile korraks midagi odavamalt kui muidu. Pole tähtis, kas neil seda vaja läheb, aga "mõtle kui odavalt saab", eks ole. Ja ostetakse. Hullunult.

Eestlane on ju tuntud koonerdaja ja kitsipung. Isegi oma õnnestunud vargustest räägivad muidu justkui korralikud inimesed uhkusega. Aga see selleks.

Hindadega manipuleerimine ja hullutamine on muidugi kõige lihtlabasem meetod.

Palju kavalamad on need, kes kriibivad su hinge hoopis teise kandi pealt. Ja niikaua kriibivad, kui hakkad ostma, sest muidu ei saa hing rahu.

Kes näiteks ostaks kosmeetikat niisugusel hulgal nagu seda toodetakse, lihtsalt niisama, heast peast, omal soovil? - Aga kui sulle iga päev nina alla hõõrutakse ja silme alla topitakse mingisuguseid noori ja ilusaid ja õnnelikke, siis hakkad paratamatult rohkem peeglisse vaatama ja varsti oledki poes.

Meeste närvi ajamiseks on omad meetodid. Näed kasvõi telekast juba, missuguste autodega teised mehed sõidavad. Ja sa saad aru, miks sind tõsiselt ei võeta. Miks teised mehed on edukamad, miks neil on ilusamad naised ja rohkem võimu. Ning midagi pole parata, tellid autoajakirju, vahid katalooge ja varsti oledki müügisalongis.

Ostmine rahustab. Sa oleksid justkui midagi teinud. Midagi tähtsat. Ja see tegemine on seda tähtsam, mida rohkem sa raha kulutasid. Millegi tegemine ei tähenda juba ammu enam midagi muud kui kulutamist.

See on justkui ohverdamine mõnele jumalale. Süütunne kaob. Süda saab kohe kergem ja hing rahuneb. Kuni järgmise korrani.

Muidugi on need veel suhteliselt kerged näited.

Palju ägedamaks läheb asi siis, kui tegemist on juba sadade miljonite või miljarditega. Kui saab mõjutada tervete riikide valitsusi midagi ostma või tellima. Siis ei hoita emotsioone tagasi. Siis kruvitakse närvid nii pingule kui vähegi osatakse ja suudetakse. Mitte ainult relvastuse või naftaväljade puhul.

Kasvõi see kliima-hüsteeria. Juhtusin nägema otseülekannet Kopenhaageni kliimakonverentsi avamiselt. Selle asemel, et soliidselt ja viisakalt üritusega pihta hakata, olid lavale toodud koorid ja orkestrid ning maha mängiti terve etendus koos viimsepäevapasuna ja traagiliste piltidega. Ikka selleks, et mõjutada kohale saabunud riikide esindajaid juba ette, panna valitsused vahendeid kulutama, investeerima teadusse, tellima veel rohkem uuringuid.  Põhimõtteliselt müügiüritus. Laat, mess. 

CO2 emissioone tuleb piirata ja vastavaid kokkuleppeid sõlmida sealjuures, seda muidugi ka. Selles usus ju kokku tuldigi. Aga et kas see kõik ikkagi on niimoodi ja kuidas see kõik ikkagi mõjutab ja päästab, seda tuleb ju ometi edasi uurida. Ja rahastada. Ja rahastada. Ja...

Muidugi tore, et klimatoloogia-alaseid uuringuid on paremini toetama hakatud. Aga eks see ole ka nende endi teene. Et nad suutsid selle valdkonna vastu laiemat huvi tekitada, hirmu ja paanikat külvata, rahutust luua, närvi ajada.

Samuti nagu ka haiguste ja surmaga seonduvad valdkonnad. Vähk, HIV/AIDS, koos regulaarselt lahvatavate epideemia-ähvardustega tagavad ju ka soliidse rahastamise vastavatele organisatsioonidele, asutustele, ettevõtetele ja tegevusaladele. Kuna kõrged riiklikud komisjonid tunnevad endid teaduslike andmete esitamise ajal paratamatult pisut süüdlaslike ja abitutena, siis ei oska nad lõpuks enam midagi muud küsida kui et: "How much?".  - Ja maksavad!

Muide, nii vahemärkusena. Neid kliima soojenemisega ähvardavaid konverentse oleks vist parem korraldada kuskil soojal maal, võimalikult palaval aasta-ajal. Too Kopenhaagenis toimunud sügisene üritus ei saanudki muudmoodi lõppeda kui läbikukkumisega, sest mis soojenemise vastu me võitleme või millest me üldse räägime, kui kohe tuleb lumi maha. Ja veel missugune lumi, nagu varsti selgus.

Kõik see kokku on muidugi väga religioosne. Me usume, et kõik on kõigega seotud. Me usume, et meie endi tegevus võib meie vastu pöörduda. Me kahetseme, et oleme nii palju kahju tekitanud. Me tajume oma süüd. Ja tahame seda lunastada.

Aga mis see religioon siis muud ongi, kui inimeste närvi ajamine ja hullutamine. Või, noh, vähemalt mingi osa religioonidest. Ja vähemalt mõnede inimeste arvates.

Ja mis see nooruse kultus või edukuse kultus või surmahirmu üleskütmine siis muud on kui algelised religioonid.

"Kui patuoinast ka veel lüpsta saaks," unistas kunagi Stanislaw Jerzy Lec.

Nüüd on see aeg käes. Saab küll.