Tõnn Sarv : Kuidas edastada halbu sõnumeid?
Halvad uudised levivad kiiremini kui head uudised. Halbu uudiseid on alati rohkem kui häid. Halbu uudiseid tõstetakse rohkem esile. Aga, mis eriti halb ja ohtlik - nad on nakkavad.
Vaevalt jõutakse kuskil teatada mõnest eriti jõhkrast tapmisest, röövimisest, suuremast vargusest või kellegi enesetapust, kui võib kindel olla, et neid hakatakse kohe jäljendama.
Juba Goethe "Noore Wertheri kannatuste" ilmumise järel 1774. aastal vallandus noorte meeste enesetappude laine nõnda, et nii mõneski riigis keelati see teos hoopiski ära. See "Wertheri efektina" tuntud nähtus on tinginud reegleid selle kohta, kuidas enesetappudest meedias rääkida nõnda, et see ei põhjustaks jäljendamise lainet.
Nii on Norras näiteks kombeks, et neist juhtumitest meedias üldse ei räägita. Türgi meedia ei avalda iialgi enesetapjate pilte ega tõsta selliseid uudiseid esile. USA suuremate päevalehte uudistes kasutatakse sõna "enesetapp" võimalikult harva ning kunagi ei edastata enesetapu meetodeid.
Ühine ja peamine on seejuures see, et suitsiidi tegijaid ei heroiseerita ning neile ei pöörata liigset tähelepanu.
Põhimõtteliselt samamoodi talitatakse ka kuritegude käsitlemisel. On ju selge, et liiga üksikasjalikud kirjeldused vargustest, röövimistest, võltsimistest annavad ju kurjategijatele võimaluse neist õppida ning edaspidi samasuguseid tegusid toime panna.
Mõned asjad lihtsalt peavad jääma toimikutesse ja avalikkusele kättesaamatuks. Pressivabadusega piiramise või tsensuuriga pole sel kindlasti midagi tegemist.
Aga kuidas käsitseda näiteks koolitulistamisi, koolivägivalda ja -kiusamist, üldse igasugust ahistamist, solvamist, alandamist, petmist?
Eeskuju on nakkav. Kui keegi on midagi taolist teinud, siis tekib paljudel kohe ahvatlus sedasama ka ise järgi teha. Mida rohkem halbadest asjadest kirjutatakse, räägitakse ja neid näidatakse, seda rohkem neid kiputakse ka jäljendama.
Selle nähtuse kohta (copycat effect) on kümneid ja sadu uurimusi ning tuhandeid näiteid.
Päriselt muidugi ei saa kõiki negatiivseid uudiseid ära keelata. Kõik diktatuuririigid on seda proovinud, aga kasu sellest on olnud ainult näiline.
Kuid küsimus jääb. Mis oleks õige?
Kuidas teha nii, et halbadest asjadest rääkimine ei rohkendaks halbade asjade toimumist?
