Tõnn Sarv ---

Mässamist on peetud ühiskonna haiguseks, mässajaid kurjategijateks, hulludeks või veidrikeks. Aga mitte palju vähem pole olnud neid, kelle meelest mässud hoopis puhastavad ja värskendavad maailma ning mässajad on just need, kes elu edasi viivad.

Mis see siis on?

Rahulolematus ei pruugi viia mässuni. Vabalt võid ju niisama kellelegi kaevata, lihtsalt viriseda ja vinguda. Ja edasi kannatada. Sealt siis muidugi stress ja muu. Ja kui sulle miski ei meeldi, siis võid ju ka proovida sellest mööda vaadata, unustada, kõrvale jätta. Peitu pugeda.

Mäss ja vastuhakk on aga juba midagi enamat. See on väljakutse. See on esinemine. See on avalik. Selles on lootust ja tahtmist midagi muuta, midagi ümber korraldada.

Naine mässab mehe türannia vastu. Mees mässab naise ülemvõimu vastu. Lapsed mässavad vanemate surve vastu. Kui sulle midagi ei meeldi, siis sa pead mässama. Muidu oled kadunud.

Mässust endast ei pruugi midagi välja tulla, võibolla ei peagi kohe tulema. Aga juba see, et sa mässu tõstsid, on midagi väärt. Selle kordumise võimalus jääb ähvardusena alles. Ja sellega arvestatakse.

Aga mässuga võib ka otseselt midagi saavutada.

Möödunud aasta jaanuaris toimusid Riias meeleavaldused, rahutused ja rüüstamised. Pahameelt avaldati Läti Seimi liikmete privileegide üle. Kahe nädala pärast otsustas Seim vähendada oma liikmete palkasid, loobuda preemiatest ja puhkuserahadest.

Lugematud traktorid halvasid liikluse Riia kesklinnas. Põllumehed nõudsid valitsuselt toetust ja põllumajandusministri vastutusele võtmist. Toetused tulidki ning minister astus tagasi.

Paar kuud hiljem langes kogu Läti valitsus.

Miks Eestis ei saa midagi taolist juhtuda? Miks eestlased ei mässa? Ega meil ju olukord väga palju parem ole kui Lätis.

On ju eestlastel olnud mässumeelsust küll ja küll, kui vaja. Saja aasta eest näiteks, revolutsioonide ja sõdade tuhinas, kui mõisaid põletati ja lõpuks ka oma riik välja võideldi. Või alles paarkümmend aastat tagasi - sest mida me siis muud tegime kui mässasime impeeriumi vastu - ning taastasime oma riigi.

Aga sellesama oma riigi vastu, näe, ei taha nagu üles tõusta.

Üks asi on muidugi see, et viimased, pronksiöö mässajad, olid venelased. Sellest alates ongi mässamine meile justkui võõraks jäänud. Vastavad seaduseparandusedki vastu võetud. Eestlane ei taha ometi samamoodi käituda. Kuidagi ebamugav ja imelik, kuidas sa ikka hakkad, omaenda riigi vastu.

Teine asi on kindlasti ka tugeva opositsioonipartei olemasolu. Niipea kui sa midagi valitsuse-vastast ütled või teed, toetad sellega justkui kohe Keskerakonda. Ei olegi nagu eriti ruumi ega võimalusi midagi ette võtta. Isegi valitsuskoalitsioone oleks raske kuidagi ümber mängida.

Lisaks ka see juba siin leheski osundatud hirm Venemaa ees ja üldse hirm midagi kõigutada. Ehk siis see tuntud hoiak, et "ei maksa, võib tulla pahandusi"...

Ja nii tõmmataksegi pea õlgade vahele ja virisetakse ning kirutakse ainult omavahel.

Üks läinud nädala kurvemaid lugemisi oli ühe Postimehe artikli järel ilmunud sajad kommentaarid. Vist ei jõudnudki neid kõiki ära loetud, nii masendavaks läks. Loo pealkiri oli: "Miks tahavad inimesed Eestist ära?" Igatahes jäi mulje, et keegi ei taha enam Eestis elada.

Jah, eks Lätistki minnakse minema. Nagu teistestki Ida-Euroopa maadest. Aga siiski tullakse ka tänavatele, mässatakse, pekstakse aknaid sisse, nõutakse õigusi ja ehk isegi saavutatakse midagi.

Kes mässab, see veel loodab. Kes on aga lootuse lõplikult kaotanud, läheb lihtsalt minema.