Tuli sõber külla. Oli küsinud, et mida kaasa tuua. Nimetasin talle seda ajakirja. Aga oli käinud läbi mitmed kohad - ning kuskilt ei leidnud.

Miks keegi ei tohi kõiki neid tõesti väärtuslikke artikleid ja lugusid netis lugeda, on täiesti arusaamatu. Sama käib muidugi ka "Loomingu", "Akadeemia" ja paljude teiste kultuuriväljannete kohta. Mingi osa on avalik, mingi osa peidus.

Milleks ometi? Kultuuriministeerium, kelle haldusalas see kultuuriajakirjade värk on, ei tohiks ju ometi olla nii väiklane ja naiivne - loota viimase sendi kogumise nimel, et need, keda mõne artikli netis nähtav pealkiri peaks huvitama, lähevad õue ja ostavadki veel mõne ajakirjanumbri.

Netis lugemine on niivõrd elementaarne, et seda poleks vaja isegi mitte mainida. Tegelikult on asi aga palju hullem.

Aeg on vahepeal edasi läinud ja seni kuni meie pikatoimeline ametnikkond alles ennast kehitab ja sügab, on maailmas väga efektiivselt toimima hakanud sotsiaalvõrgustikud. Inimesed säutsuvad, info levib hoopis kiiremini ja paremini kui iialgi varem. Ja kõik on sellest aru saanud.

Iga vähegi asjalikum väljaanne on oma artiklite päisesse lisanud Facebooki ja Twitterisse jagamise lingid, soovitavalt veel koos loenduriga. Et kui lugu meeldis ja oli huvitav ja tahad sõpradele soovitada, siis lihtsalt klõpsa. Kuidas siis muidu.

Ja see ei käi üldsegi ainult mitte mingite kollaste või sensatsioonijanuste väljaannete kohta.

Meil aga alles targutatakse ja imestatakse, et oh, kas ja kuidas ikka Facebook suretas Orkuti ja Rate välja...

Kunagi peeti Taiwanit miskiks Aasia tiigriks ja eriliseks IT-eduliseks maaks. Igasuguseid jutte liikus. Aga kui sa Taipeis ei leia ühtegi wifi kohta, kuhu saaks sisse logida kasvõi raha eest; ja kui sa internetikohvikuid otsides võid ennast segaseks väänata ning lõpuks leida vaid miskis keldris paarkümmend arvutite taga ennast mängima unustanud teismelist - siis saad aru, et see oli ju bluff.

Nii nagu Taiwanis pole tegelikult aru saadud, et arvutid, internet ja kõik sellega seonduv on midagi enamat kui sõltuvust tekitavad mängud ja porno, niisamuti pole, vähemalt minu arvates, Eestis veel aru saadud, et sotsiaalvõrgustikud on midagi enamat kui üksteise hindamine või ilkumine.

Ma ei tea, kas see käib ka selle teema alla, aga näiteks kaugtöö on Eestis vist siiamaani midagi väga veidrat ja iseäralikku. Et, kuidas siis nii, et sa tööl ei käigi või. Istud kodus arvuti taga ja teed midagi. Ja kuidas sihukest töötegemist kontrollida, arutatakse sinna juurde.

Imelik tõesti, et sellest pole aru saadud. Et väga suur osa tööst tehaksegi tänapäeval just niimoodi. Isegi töö-intervjuud, koosolekud, nõupidamised. Sõlmitakse lepinguid, moodustatakse töörühmi, luuakse firmasid. Isegi intrigeeritakse, solvutakse ja lepitakse taas. Nagu ikka. Ma tean mitut inimest, kes on teinud USA firmades edukat karjääri ja kelle palk on suurem kui Eesti presidendil - kuid kes pole iialgi sellepärast oma teiselpool maakera asuvast toast välja astunud.

Väga suur hulk Lääne firmasid kasutab näiteks India raamatupidamisfirmade teenuseid. Aga see on vaid üks näide ja valdkond. Soomes on kaugtööga hõivatud kolm korda suurem osa töötajaskonnast kui Eestis ja see hulk kasvab seal väga kiiresti. Tegelikult saaks peaaegu igasuguse kontoritöö ära teha ise kuskile kohale minemata.

Ahjah, kui läks juba virisemiseks, siis ikka häirib küll see kommertsväljaannete uus komme muuta osa lugusid netis tasulisteks.

Kõigepealt võiks nagu ikka oma lehe külastamise statistika pealt vaadata, kui palju lugejaid mujalt tuleb ja alles siis hakata nende eest oma artikleid ära peitma. Mul ei ole ühest kroonist kahju. Aga mobiilimaksuga ma seda ometi ju teha ei saa.

Kusjuures see e-lugemine, mis on (veel) tasuta, on äärmiselt ebamugav ega kannata kriitikat.