Tõnn Sarv ---

See on see, milleks on vaja kuldkalu akvaariumisse, kaktusi köögiaknale, palme elutuppa, puhkusereise sooja mere äärde. Sellepärast on vaja huvi tunda eksootiliste toitude, kaugete maade, võõraste kultuuride vastu.

Selle taga on ju uskumine ja lootmine, et kuskil mujal on kuidagi parem ja õigem. Või et kunagi varem oli parem ja õigem, ning et tänapäeva kultuur ja tsivilisatsioon on kõik ära rikkunud.

Ja muidugi ka see tunne, et endal on millestki puudu, midagi halvasti või valesti.

Suht üldinimlik, tegelikult.

Sellepärast on ju ka vaja muuta oma nahavärvi päevitades või solaariumis. Või tumadamat tooni sukki jalga tõmmates. Olla kõhnem, noorem, vanem. Huuled punasemad, ripsmed pikemad, kõht siledam, riist suurem, mida iganes.

Tähelepanu- ja tunnustusvajadus, kahtlemata. Kuid ka rahulolematus olemasolevaga.

Tai maal näiteks tahaksid inimesed olla heledama nahaga ja suurema ninaga. Igatsevad jahedamat kliimat. Loodavad, et keegi neid kaasa võtab ja minema viib.

Pole isegi tähtis, kas nad tegelikult ka läheksid. Aga unistada ju võib.

Mingis mõttes on virisemine ja rahulolematus muidugi edasiivad jõud. Mis selles siis halba on, kui inimesed tahavad saada paremaks, targemaks, ilusamaks.

Aga mõne asjaga võiks inimene ikka leppida ka. Rahul olla.

Olen jah vana, kole ja paks. Ongi nõme riik ja valitsus. Väga paljud inimesed ongi rumalad, tüütud või muidu vastikud. Ja mis siis?

Miks ennast üldse selliste asjadega ärritada, mida muuta eriti ei saa?