Tõnn Sarv ---

Kuidas nii? - võiks küsida. Tundub ju, et oleme jõudnud võibolla kõige avatumasse ajajärku oma ajaloos. Oleme ju suurte ja mõjukate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed, kohe tuleb euro. Piirid on lahti, toimib liberaalne majandus, info liigub vabalt.

Paraku, see ei ole nii.

Eestlane istub endiselt oma rahva keskel, kellega koos on tal olla hea, nagu laulusõnad ütlevad. Peaaegu kõik mõttevahetused, arutelud, sündmused algavad ja lõppevad meie endi keskel. Infot ammutatakse vaid eestikeelsest meediast. Eestlastele meeldib omi asju ikka isekeskis arutada, oma mätta otsast vaadata. Endasse sulgumine, stagneerumine on täiesti olemas. Konnatiik, nagu vahel õigusega öeldakse.

Väga vähe ja harva ning hõredalt on neid, kes iseseisvalt välismeediat jälgivad, mingis võõrkeeles millestki aru saada tahavad ja suudavad. Veelgi vähem on neid, kes suudavad mõnes teises keeles ise midagi ütelda, midagi kuskile saata, avaldada, kirjutada.

Ja, teiselt poolt, on ikkagi äärmiselt tillukene see meil asuv rahvusvaheline kogukond - diplomaatiline korpus, firmade ja organisatsioonide esindajad, ärimehed - kes üldse võiksid midagi meist ise arvata. Kui hästi ja kui palju nad eestikeelset meediat jälgida suudavad, on üks asi. Teine asi on see, et kui siit saadud ja mõistetud infot ka kasutatakse, siis ikka ju omaenda töö ja tegevuse jaoks.

Alles kolmandajärguline võib olla siinse rahva, võimuesindajate, arvamusliidritega mõtete vahetamine. Jätame praegu kõrvale need mõned üksikud, kes ongi siia nõustama ja konsulteerima kutsutud või saadetud.

Puudub loomulik rahvusvaheline klubiline suhtluskeskkond isegi Tallinnas, muust Eestist rääkimata. Kas näiteks keegi üldse sai mõne välismaalasega arutada NO-99 teatri laineid löönud etendust? Kas keegi suutis kellegi jaoks seda sündmust paigutada natukenegi laiemasse konteksti maailmas? - Vaevalt.

Kas on üldse mingit üldiselt arusaadavat meediat, mingeid kohalikke sündmusi kajastavaid, rahvusvahelisele seltskonnale orienteeritud ajalehti, raadiojaamu, telekanaleid? Ega vist ole ju, ei inglise- ega ka mitte saksa- või prantsuskeelseid. Hädapärast ajaks asja ära ju ka mõni kvaliteetne venekeelne. Aga ei ole isegi seda.

Nii et, kuidas peaksid teised meid üldse mõistma, meist aru saama?

Ahjah, ei maksa unustada, et noodsamad diplomaadid ja muud Tallinnas resideeruvad esindajad on ju valdavalt poissmehed ja vanatüdrukud. Pereinimesed ei saa Eestisse pikemaajaliselt tööle tulla, kuna siin ei ole rahvusvahelisi koole nende laste jaoks. See muudab kogu selle seltskonna veelgi kitsamalt piiritletumaks.

Eks see kõik ole muidugi ka rahva väiksusest tulenev. Paljud loomulikud asjad lihtsalt ei ole võimalikud, ei tasu ennast ära. Ometi pole see alati niimoodi olnud.

On täiesti kindel, et näiteks 19. sajandil oli meie ala tunduvalt avatum kui praegu. Kolm kohalikku keelt käibisid endastmõistetavalt. Tegutses saksakeelne ülikool, ainuke omataoline kogu Vene impeeriumis. Võimalused olid avatud kõigile. Suvaline arst kuskil kreisilinnas võis vabalt luuletada mingist Kalevipojast.