Tõnn Sarv ---

Paraku tundub, et meie riigikene on peaaegu lämbumas ametnike poolt kehtestatud regulatsioonidesse. Alles see oli, kui meedias ilmus lugu, kuidas Pirita inimesed tahtsid omal kulul mõned kuulutustetahvlid üles panna. Ning selle jaoks pidid oma kooskõlastusi andma mitukümmend erinevat ametnikku ning kogu protsess kestis üle aasta.

On muidugi inimlikult arusaadav, et iga ametnik peab oma tööd tähtsaks ja oluliseks. Kuidas siis muidu saakski, eks ole. Kahjuks aga võib sellest kergesti kujuneda oma ülesande ja tegevuse ületähtsustamine.

Nii ametkondadel, ametnikel kui ka eeskirjadel, määrustel, korraldustel, käskkirjadel ja muudel reguleerivatel aktidel on kalduvus paljuneda, laieneda, paisuda. Ning nad kõik on oma olemuselt ju mingit tegevust piiravad, takistavad, tõrjuvad, vältivad. Mitte soosivad ega soodustavad, nagu nad ise tihtipeale kiidavad.

Elame muidugi lausa kahekordse surve all. Euroopa Liidu poolt tulevate ettekirjutiste ja regulatsioonide hulgaga võrreldes on meie endi oma ju veel päris tühine.

Aga siis hakkabki tööle terve mõistus.

Iga mehhanism tahab määrimist. Lõtkud on vajalikud. Mõõdukas korruptsioon, mõnes asjas läbi sõrmede vaatamine, silma kinni pigistamine, tutvused ja kõik muu selletaoline on paratamatud igasuguses ühiskonnas.

"Korruptsioonivaba Eesti" võib küll olla hea loosung, kuid lõplikult ei saa see iialgi ega kuskil realiseeruda.

Võiks nagu veidi maailmas ringi vaadata. Igal pool on kõrvalekaldumised eeskirjadest, reeglitest ja seadustest. Kuskil ei üritata maksimaalse täpsusega kõike järgida.

Ma olen kaugel sellest, et üles kutsuda seadusterikkumisele või anarhiale. Aga ega vist maksa ka liiga tõsiselt võtta kõike seda, mida on reguleerida tahetud.

Kõike ei saa ega tohigi ette näha. Elu tahab elamist, äri tahab ajamist ja raha liigutamist.