Tõnn Sarv ---

Pole midagi parata - inglise keel on tänapäeva maailmas muutunud juba umbes sama oluliseks nagu ladina keel keskaegses Euroopas. Ehk isegi olulisemaks.

Pole tähtis, kust sa pärit oled või mis keelt sa kodus räägid. Aga kui sa suudad ennast maailmas arusaadavalt väljendada, kui sinu mõistmisvõime on adekvaatne, siis saab sinuga arvestada. See lihtsalt on niimoodi.

Inglise keel on kõige levinum ärikeel, kultuurkeel, suhtlemiskeel, pop-kultuuri keel, filmide ja seriaalide keel, reklaamikeel, internetikeel jne. Kogu teadustöö, kõik teaduslikud artiklid, väitekirjad jm on juba ammu inglise keeles. Kõigi rahvusvaheliste konverentside, nõupidamiste, diskussioonide, väitluste, messide töökeeleks on endastmõistetavalt inglise keel.

Meie põhiseadus sätestab üheselt riigikeeleks eesti keele ning meie keeleseadus kaitseb seda. See oli muidugi õige ja tore omal ajal. Peamiseks eesmärgiks oli tavakasutusest tõrjuda vene keelt. Ja see töötas. Vene keelt oskavaid eestlasi jääb järjest vähemaks.

Aga koos sellega ollakse jõutud ju ummikusse. Umbkeelsusse. Keegi ei oska enam ühtegi keelt, millest mujal maailmas aru saadaks.

Siin-seal on tõesti mõned sildid inglise keeles. Riigiasutuste veebisaitidel on olemas ka ingliskeelsed versioonid. Aga see ei loe. Isegi see ei loe, et enamikes Tallinna hotellides ja baarides-restoranides saab tõesti inglise keelega hakkama.

Probleem on selles, et Eestis puudub ingliskeelne keskkond, meedia, elu ja melu. Sul ei ole siin võimalik kellegagi millestki rääkida. Sest keegi pole selleks võimeline. Harva, jah, kui juhtub, et satud õigete inimeste seltskonda, siis küll. Aga muidu - vaevalt. Ja väljaspool Tallinna, üliharva.

See on keskkond, mida mujalt maailmast tulevad inimesed vajavad. Et oleks midagi, mis oleks olemas ja toetaks. Meedia. Taust. Kultuuriruum.

Aga kui inglise keelt ei räägita, pole arusaadava tekstiga viitasid või selgitusi, kui keegi sulle midagi ütelda ei oska ning kohalikest ingliskeelsetest lehtedest või telekanalitest ei maksa unistadagi - kuidas peaksid siia lühiajaliselt sattunud inimesed üldse aru saama, mis siin toimub?

Nad ei saagi aru. Aga ka teistpidi.

Eestlane võib ju inglise keele ära õppida ja seda kasutama hakata. Aga kui vahepeal on olnud viiskümmend aastat isolatsiooni, siis ei pruugi ta aru saada kõigile teistele mõistetavast taustast. See on see kultuuriruum, mis katkes meie jaoks pooleks sajandiks. Ja see hõlmab mitte ainult pop-kultuuri ja selle meeme, vaid muidugi palju enamat.

Sa ei saa enam sellest osa. Ei taju taustsüsteeme. Sa ei saa aru vihjetest, naljadest, märkidest, sümbolitest. Sa oled lihtsalt rumal ja loll ida-eurooplane, kellel puudub teiste lääne-eurooplastega ühine märgisüsteem.

Sellest on kahju. Aga see viib ja ongi viinud veel millelegi hullemale.

Eestlased armastavad suhelda vaid omavahel, hoiavad omaette ning seda isegi turismireisidel. Eestlasi ei huvita, mis mujal maailmas toimub. Võetakse vastu vaid seda, mida eestikeelne meedia vahendab. Välismeedia vastu huvi ei tunta, välismaiseid ajalehti ei loeta, välismaailmaga ei suhelda. Ja silmaring jääb järjest kitsamaks.

Kurdetakse Eesti ekspordi nõrkuse üle. Räägitakse, et eestlane ei oska müüa. Aga mis müümisest me räägime, kui ta ei suuda oma ideid, tooteid või teenuseid maailmas isegi mitte ladusalt tutvustada?

Tõsi on muidugi ka see, et mitte kunagi varem meie ajaloos pole nii suur hulk kultuurtekste olnud eesti keeles saadaval. Aga samal ajal võib see jätta petliku mulje, et nüüd polegi vaja võõrkeeli osata - kõik raamatud oleksid nagu eesti keeles olemas ja isegi seda kõike ei jõuaks üks inimene iialgi läbi lugeda.

Paraku on see osa maailmas ringlevatest kultuurtekstidest, mis on eesti keelde tõlgitud, siiski vaid murdosa nende koguhulgast. Olgu seda valinud kirjastajad-toimetajad-tõlkijad kuitahes head tööd teinud, on see siiski ikkagi ju vaid nende poolt vahendatud valik ega saa kaugeltki olla põhjalik.

Samamoodi on ju ka eestikeelne meedia selgesti ühekülgne. Või, kui keegi tahab niimoodi ütelda: kallutatud. Kas kommertskaalutlustel või poliitilistel, vahet pole. Isegi kõige paremate kavatsuste puhul ei saa ühest nurgast nähtav pilt olla adekvaatne.

Aga väga kergesti võib selline ühekülgne maailmapilt viia väär-arusaamadele. Umbkeelsus tähendab paratamatult infosulgu. Ja seesugune sulgumine võib viia ja viibki kergesti sallimatusele ning lausa ksenofoobiale.

Piirdumine vaid eestikeelsete tekstidega on sulaselge enesepettus. Maailm on tuhandeid kordi avaram ja mitmepalgelisem.