Toomas Kümmeli analüüs : Mida tegi peaminister Ansip Karakumi päikese all?
Andrus Ansipi äsjast visiiti Türkmenistani saatis meediavaikus. Ka meie peaministrist ilukõneleja, kes suudab ka räämas hurtsiku suursuguseks lossiks maalida, pole samuti pidanud vajalikuks jagada oma rahvale uudiseid saavutustest Karakumi päikese alt.
Püüame Ansipi avalduste, valitsuse pressibüroo kroonulikult mittemidagiütlevate teadaannete ja Türkmenistani infobüroo TDH mahlakate ülevaadete kaudu visiidile mingitki mõõdet anda.
IDAMAINE KÜLALISLAHKUS
Kuid vaatamata sellele, et lähima põlvkonna vältel on raske ennustada Eesti — Türkmenistani püsivate majandus- ja kultuurisidemete teket, on Türkmenistan huvitava kultuuritaustaga maa, mille külastamine avardab kahtlemata silmaringi. Teiseks on kordumatu elamus saada riiklikul tasemel osa türkmeenide idamaisest luksuslikust ja külluslikust külalislahkusest
28. novembril Aşgabadi saabunud Ansipit koos delegatsiooniga võttis paleede kompleksis „Oguzhan” vastu Türkmenistani president, pärast Sapamurat Nijazovi surma 2006. aastal võimu haaranud endine hambaarst Gurbangulõ Berdõmuhhamedov.
TDH toob ära Ansipi tervitused türkmeenidele: „…Eestis hinnatakse kõrgelt Türkmenistani konstruktiivset rahuloovat poliitikat, mis on pälvinud rahvusvahelisel areenil tohutult kõrge autoriteedi. Nagu märkis Eesti peaminister, tema kodumaal tervitatakse ja võetakse sügava rahuldustundega vastu Türkmenistani progressiivsete reformide realiseerimise teel tehtud edusammud.”
Presidendipalees toimunud tervitustele järgnesid läbirääkimised Türkmenistani valitsuse ja Eesti delegatsiooni vahel. Kirjutati alla kahele dokumendile — Türkmenistani ja Eesti kaubandus — tööstuskodade koostöö ning riikidevahelisele topeltmaksustamise vältimise leppele. See ongi ainus käegakatsutav tulemus sellest visiidist.
Edasi külastas peaminister Türkmenistani parlamenti Medžlis’t. Nijazovi valitsemise ajal olid kõik erakonnad riigis keelatud. President Berdõmuhhamedov on diktatuuri pisut leevendanud, lubades ainuvõimul püsiva Demokraatliku Partei kõrval pisut ka opositsioonil tegutseda. Viimastel parlamendivalimistel oli valitseva võimupartei kandidaatide kõrval valimistele lubatud ka 10% lojaase opositsiooni esindajaid. 2010. aastal tehti aga põhiseadusesse parandus, millega lõplikult muudeti ühe partei võim ja lubatakse registreerida kõik erakonnad. Kompartei on siiani põranda all ja selle juht Serdar Rahhimov istub vangis.
Järgnes Türkmenistani — Eesti ärifoorumi pidulik avamine ning edasi juba mitmed kultuurilised üritused. Esmalt külastas Ansip pealinna lähedal asuvat Kiptšakki, kuhu on maetud diktaator Nijazov. Peaminister andis au ja asetas mauseoleumile lilled ning külastas vaimsuse mošeed. Järgmisena asetas peaminister pärja pealinna iseseisvuse pargis kõrguvale iseseisvuse monumendile. Edasi külastati rahvuslikku kultuurikeskust, kus Ansip tutvus esimese presidendi Nijazovi ekspositsiooniga ning tegi aukülaliste raamatusse mälestuseks sissekande.
Õhtul korraldas president Berdõmuhhamedov kõrgete külaliste auks õhtusöögi.
Visiidi teisel päeval oli Ansipil tihe programm, külastati Ashabadi tekstiilikompleksi, türkmeeni vaiba muuseumi, Türkmenistani Rahvusmuuseumi, Ahaltekiini ratsaspordi kompleksi ja muid vaatamisväärsusi.
E-TEENUSTE RIIK TÜRKMENISTAN
„Türkmenistan on huvitatud e-riigi ülesehitamisest. Kuna Türkmenistanil napib kompetentsi ning puuduvad elektroonilised infosüsteemid, on nad huvitatud Eesti kogemustest ja nõuannetest. Meie ettevõtted on valmis e-teenuseid (näiteks x-tee) Türkmenistanis ka välja arendama, kuid projekti õnnestumise tõenäosus on suurem, kui sellel on Türkmenistani kõrgema võimukandjate poolne toetus,” vahendas valitsuse pressibüroo.
Kindlasti muudavad e-lahendused riiki avatumaks ja seega ka demokraatlikumaks ning seda oleks Türkmenistanil hädasti vaja. 2010. aasta demokraatia indeksi alusel on Türkmenistan maailma 167. riigi seas 165. kohal, edestades Tšaadi ja Põhja-Koread, kuid jäädes tahapoole Myanmarist ja Usbekistanist. Ja kindlasti aitavad e-lahendused seda Kesk-Aasia väga suletud riiki muuta avatumaks. Eelmise diktaatori, „kõigi türkmeenide isa” Nijazovi ajal oli internet riigis loomulikult keelatud. Välismaalastel oli väga raske saada riigi külastamiseks viisat. Ja viisavabadus on Türkmenistanil siiani ainult Türgi, Aserbaidžani, Mongoolia ja veel mõne üksiku riigiga.
President Berdõmuhhamedov on oma eelkäija hullumeelset diktatuuri püüdnud mõnevõrra leevendada. Nijazovi ajal oli keelatud tsirkus, kino, ooper, ballett ja kuldhambad. Nüüd on need kõik, välja arvatud ballett, jälle lubatud. Ka internet on nüüd lubatud, kuid siiski hoolikalt režiimi poolt valvatud. Vaba meedia puudub täiesti ja vaba sõna propageerimise eest on endiselt väga lihtne vangi sattuda.
Ansip on ilmselt üks väheseid inimesi maailmas, kes teab, kuidas juurutada e-riigi lahendusi Türkemenistanis, kus ligipääsu internetile omab 1,6% elanikkonnast. Ainsaks teenusepakkujaks on riiklik firma „Türkmentelekom”. Nijazovi valitsemise ajal, kui praegune president oli tervishoiuminister, kaotati kõigist väiksematest keskustest haiglad, polikliinikud, arstikabinetid ja üldse igasugune taristu, kaasa arvatud raamatukogud. Lisaks moodustab Karakumi kõrb ligi 85% riigi pindalast. Seetõttu pole rohkem kui 95% riigi territooriumist internetiseeritud ja vaevalt, et see lähiajal juhtub.
NAFTA JA GAAS, TRANSIIT
Visiidi eel ja ajal tehtud peaminister Ansipi avaldustest saab teha ühese järelduse Eesti võimalikust huvist kahepoolsete majandussidemete vastu — need on gaas ja nafta.
Enne visiiti avaldas Ansip lootust: „Eesti võiks osa saada näiteks Türkmenistani nafta- ja gaasitoomise mahu kasvust. Türkmenistan sõlmis hiljuti hiiglasliku tarnelepingu Hiinaga, ekspertide meelest võib see aga mõjutada riigi energiapanust Euroopa suunal.” Ansipi arvates võiksid sellest kasvust osa saada ka Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee.
Ansipi arusaamu peegeldas ka äridelegatsiooni koosseis, kuhu Tallinna Sadamast kuulusid juhatuse liikmed, nõukogu esimees, Ansipi kauaaegne äripartner reformierakondlane Neimar Seli ning nõukogu liige, Riigikogu Eesti-Türkmenistani sõprusgrupi esimees Kalev Lillo Reformierakonnast. Eesti Raudteest ei mahtunud delegatsiooni kedagi.
„Hetkel kulgeb Türkmenistani nafta ja naftatoodete põhiline transiitkoridor Musta mere kaudu. Kui riigi naftatoodete ekspordikasv jätkub, on Läänemeri Türkmenistanile kindlasti atraktiivne, sest Musta mere terminalide võimsused ja torujuhtmete läbilaskevõime on piiratud. Peaminister Ansipi sõnul on Eesti ettevõtjad huvitatud Türkmenistani naftatransiidist ning ta kinnitas, et vajadusel suudab Eesti pakkuda transiiditeenust ka raudteel saabuvatele naftasaadustele.”
Türkmenistani pinnal muutusid konkreetsed huvid ja eesmärgid Ansipi kõnepruugis juba märgatavalt ähmasemateks: „Andrus Ansip väljendas oma riigi tohutut tahet arendada kõige laiemalt omavahelisi suhteid Türkmenistaniga, kes on end näidanud kui muljetavaldava majanduspotentsiaaliga kindel partner. Külaline ütles, et Eesti on valmis jagama Türkmenistanile kõiki oma kogemusi, eriti kaasaegse tootmise, meretranspordi ja sadamaehituse, aga samuti infokommunikatsiooni tehnoloogiate ja võrgustike sfääris. Sellega seoses rõhutas president Berdõmuhhamedov, et end tuleviku eesrindlike innovaatiliste lahendustega siduv Türkmenistan, kes teeb panuse majandusliku kompleksi täielikule moderniseerimisele, arvestab Eesti partnerite kogemusega.”
Türkmenistani valitsusega toimunud läbirääkimistel nimetati perspektiivsete koostöövaldkondadena energeetikat, transporti, turismi ja kaubandust. President Berdõmuhhamedov kutsus aga üles osalema konkurssidel suurtes projektides, millest ta ainsana tõi välja turismi ja puhkemajanduse, kasutades näitena Kaspia mere rannikul arendatavat puhke- ja turismitsooni Avaza.
On üldteada fakt, et gaasivarudelt on Türkmenistan neljas riik maailmas. Hoopis teine lugu on naftaga. Naftat ei ole tegelikult palju, aastane toodang jääb alla 10 miljoni tonni, mis on näiteks 5 korda vähem kui ammutab Aserbaidžan ja 8 korda vähem kui Kasahstan. Toimivatest naftajuhtmetest on kõik sisemaised, välja arvatud riiki läbiv osa Omski trassist. Türkmenistan ekspordib naftat Iraani ja õige pisut Venemaa lõunaosale. Kuidas Türkmenistani nafta Euroopasse satub? Siseriiklike torujuhtmete kaudu riigi peamisesse sadamasse Türkmenbashisse (endine Krasnovodsk), mis rekonstrueeriti Türgi firmade abiga. Sealt veetakse see tankeritega Kaspia mere läänekaldale, kust liigub edasi Bakuu-Tbilisi-Ceyhan torujuhtme kaudu Euroopasse. 2010. aastal liikus niimoodi 1,3 miljonit tonni naftat, selle aasta 1. oktoobriks aga juba 3,2 miljonit tonni.
Kuidas saavad Läänemere sadamad osaleda Türkmenistani naftatransiidis, jääb küll täiesti arusaamatuks. Võib-olla ei tulnud peaministrile meelde, et Kaspia meri ei oma maailmamerega ühendust. Ka Eestini jõudvat raudteetransporti Türkmenistani naftaekspordis, kus meie saaksime õla alla panna, on sama raske ette kujutada kui ahvide planeeti. Türkmenistan on suletud riik ja tema kohta info hankimine on tõepoolest keeruline. Kindlasti aitab sellest riigist paremate teadmiste hankimisele kaasa Eesti diplomaadi tegevusse asumine. Selle aasta sügisel avati Kasahstanis Astanas Eesti saatkond ning saadik katab sealt ka teisi Kesk-Aasia riike. Türkmenistanis andis saadik Jaan Hein volikirjad üle 16. novembril.
TÜRKMENISTAN EUROOPA MAJANDUSE VAATEVÄLJAS
Türkmenistani poliitiline sula on kaasa toonud ka väikeprivatiseerimise, kuid kõik tähtsamad majandusharud on endiselt riiklikud. Riigi gaasi- ja naftatööstus on kindlalt presidendi isikliku kontrolli all ning muutused selles harus peegeldavad tegelikult üsna hästi riigi välispoliitilisi suundumisi.
Uue presidendi Berdõmuhhamedov valitsemise ajal tegi riik ootamatu pöörde Hiina, USA ja Euroopa Liidu suunas, pöörates Venemaale küllaltki järsult selja. Sinnani sõltus Türkmenistan täielikult Venemaast, sest ainuke gaasijuhe suundus Venemaale. Selle kaudu omakorda sai 2/3 Türkmenistani gaasist Ukraina. 2009. aastal ei jõudnud Türkmenistan ja Venemaa gaas hinna osas enam kokkuleppele ning Kremli jaoks sai odava gaasi ajastu otsa. Venemaa segas Türkmenistanist tulevat odavat gaasi enda ammutatud kallima gaasiga, mis andis paindlikkuse Euroopasse edasimüüdava gaasi hinnale survet avaldada.
Pärast Venemaale suunduva gaasijuhtme plahvatust peatusid gaasitarned 2009. aastal pikaks ajaks üldse. Esimeseks läbimurdeks Türkmenistani uues välispoliitikas oli Hiinasse suunduva gaasijuhtme avamine 2009. aasta lõpul. Vahetult enne peaminister Ansipi visiiti Türkmenistani oli president Berdõmuhhamedov külaskäigul Hiinas, kus avati ka gaasijuhtme viimane lõik. Juhe ulatub nüüd arenenud Lõuna-Hiina tööstuspiirkondadeni. Türkmenistani presidendile omistati selle visiidi ajal Pekingi ülikooli audoktori nimetus. Kuid mis kõige tähtsam, Pekingis kirjutati alla lepingule, millega Hiina hakkab järk-järgult suurendama Türkmenistani gaasi importi. Juba 2010. aastal tõusis Hiina Türkmenistani suurimaks väliskaubanduspartneriks. Aastatel 2014-2015 liigub Hiinasse juba 65 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas, lisaks investeerib Hiina ka maailma suuruselt teise gaasimaardla, Lõuna-Jolotani, väljaarendamisse.
Teiseks alternatiiviks on gaasijuhe Iraani.
Ja alles kolmandal kohal on Euroopa Liit. Tulevik võib midagi muuta, kui eurooplased ehitavad valmis uue Nabucco gaasijuhtme. Algselt 2013. aastaks kavandatud suurprojekti on pidevalt edasi lükatud. Hetkel on ehitamise alguseks kokku lepitud alles 2017. aasta. Nabucco kulgeks läbi Türgi, Bulgaaria, Rumeenia ja Ungari Austriasse. Trassi varustajad oleksid Aserbaidžaan, Türkmenistan ja Kasahstan, aga võimaluse korral ka Iraan, Süüria ja Egiptus. Nabucco probleem on selles, et vaid Aserbaidžani gaasist Euroopale ei piisa, lepingud Kasahstani ja Türkmenistaniga on aga lahtised. Kui jokutamine Nabuccoga jätkub, võib Türkmenistan selleks ajaks kogu oma gaasi müüa Hiinale ja Iraaki. Teiseks suureks probleemiks on see, et Nabucco pikendamine Türkmanistanini on mõeldav mööda maismaad läbi Iraani, mis on küsitav, või siis Kaspia mere alt, mis on samuti mitmete poliitiliste ja tehniliste probleemide tõttu küsitav.
Samal ajal ka venelased ei maga. Venemaa kavandab Euroopa varustamiseks gaasiga kahte alternatiivset torujuhet samades suundades — South Stream ja Blue Stream. Ning kui venelased jõuavad ette, kaotab Nabucco igasuguse mõtte.
Toomas Kümmel
geograaf
