---

Holbox on kitsas liivatriip meres. Algab ta Yucatani poolsaare läänenuka juurest, kus lõpeb Kariibi meri. Kulgeb mööda vett itta ja lõpeb Mehhiko lahes. Pikkust on tal lahedalt, lausa paarkümmend kilomeetrit. Valdav enamik sellest läbipääsmatu võsa ja džungel. See-eest on rannad kõik valged.

Holboxi isepära on selles, et oma haruldaselt mõnusale asukohale ja kliimale vaatamata suutis ta üsna pikka aega märkamatuks jääda. Nüüd enam mitte. Kuna Cancun ja Playa del Carmen on juba ammu turistide hordide poolt ära lagastatud, siis on selge, et kõiksugu arendajad otsivad uusi paiku. Mida saaks täis ehitada ja ära lagastada.

Hotelle kerkib Holboxile siia ja sinna. Õnneks on nad veel madalad ja pooltühjad. See annab saarele ajapikendust. Praegu domineerivad nii tänavapildis kui ka mujal kohalikud. Autod praktiliselt puuduvad, liikuda tuleb jala või golfikäruga. Üks turist luges reisifoorumis üles kõik sääsehammustused, mis ta oli Holboxil saanud, teine kurtis, et kalurid roogivad oma saagi otse mererannas.

Selliseid inimesi, kes tuleksid Holboxile tema veel allesjäänud näo pärast, on maailmas vähem kui neid, kes elevantide kombel kõik segi trambiks. Siit siis ka lihtne rehkendada, et poliitikud, nii Quintana Roo osariigi kui ka Holboxi enda omad, teevad kõik, et saare oma nägu kinni katta. Siis tuleks ka rohkem turiste.

Holboxi kohaliku elu üks keskpunkte on linnakese läänerannal, otse peatänava otsas asuv palapita. See on väike armetu palmiokstest katusega saraalune mille all ripub kolm räbalat rippmatti. Enamasti laiskleb neis igaühes täies elujõus mees. Olgu töö või puhkepäev, vahet pole. Ja ei loe ka siin kellaaeg – ikka on iga kõlkuja kõrval lahtine õllepudel. Tegelikult, kui on väga külmad hommikud, näiteks +18 või sinna kanti, siis õlut kohe ei avata, see jäetakse mõneks ajaks päikse kätte sooja.

Palapita on koht, kus ­kohalikud kuulevad kõik mere- ja kala­uudised. Muidugi ­võivad siia kuulama tulla ka ­kontvõõrad. Iseasi, palju nad uudistest aru ­saavad. Võõrastele on palapita’l ­pakkuda muud põnevat. Siit saavad alguse ­mitmed saare ümbruse ­huvireisid ja kalastusmatkad. Ja siin peetakse vahel spontaanselt mõni kalagrillimis- või cevishe-pidu.

Palapita juurde tasub tulla alati. Aga iseäranis hommikuti, siis kui mehed kalapaatidega randuvad. Vahel tuuakse randa paarisajakiloseid haisid, teinekord muud põnevat. Pärast lõunat maabuvad paadid vähkide või molluskitega.

22. jaanuari hommikul on palapita’s midagi lahti. Mis täpselt, ei ole hispaania keelt mitte mõistvale võõrale kohe selge. Mehed levitavad käest kätte mingit kirja. Nende nägudest on näha, et see pole armastuskiri. Kui tuleb inglise keelt rääkiv Antonio, saab selgust. Kiri tuleb kohalikust linnavalitsusest. Targad isad on võtnud nõuks palapita maha lammutada. Ikka eesmärgil, et saar oleks turistidele meelepärasem ja muud sellised põhjendused.

Sel päeval keegi rippmattidesse pikalt lesima ei jää. Minnakse kes kuhu. Abi otsima. Tullakse ja kogunetakse, seletatakse ja minnakse jälle. Antonio teatab, et järgmisel hommikul kl 10 toimub palapita juures kohtumine linnaisadega. Et tulgu kõik, kellele ­palapita armas, oma meelt avaldama.

Laupäeva hommikuks on rahvas kohal. On kalureid, muid saarlasi ja ka võõramaalasi ehk turiste. Vahepeal on kirjutatud avaldusi ja abipalveid, teema on pandud ka internetifoorumisse.

Õllepudelid käivad ringi, rahvas on lõbus. Aga sel päeval ei vedeleta niisama nagu tavaliselt. Rehitsetakse randa, taotakse vaiu rannaliiva ja korraldatakse kalavõrke. Vist selleks, et oma erutust maandada.

Linnavalitsuse tegelane tuleb lubatust mitu tundi hiljem. Enne on ta saatnud mõned luurajad, kes, kael kange, rahvahulgast mööda kõndisid. Nii arvab kohalik skulptor Armando.

Kohaletulnud ametnikuga leitakse kompromiss. Palapita jääb püsti.

Kalurid teevad grilli alla tule. Poest tuuakse 48 pudelit jääkülma õlut. Keegi roogib kala. Ühe paadi ahtris lõigutakse laimi, sibulat, pipart ja oh õudust – ka kaheksajalga! Kusagilt ilmub ilmatu virn tortillasid.

Tund aega hiljem on pidu täies hoos. Üks kast õlut on juba joodud, pool kaheksajala cevishe’st söödud, grillil küpsevad uued kalad.

Päike on madalal, kohe vajub tema ketas Mehhiko lahte.

Me võitsime tänase lahingu, aga sõda kestab, teatab Antonio.

Üks oluline märk Holboxi näos jäi sel päeval alles.