Polegi tähtis, kas süüakse vähem või liigutakse rohkem – loeb tulemus.

Teine, mis kohe silma torkab, on tumedam nahk. See, mille eesti mees saab kätte end terve suve rannas grillides või andunult solaariumi külastades, on egiptuse mehel kaasa sündinud.

Erinevusi on veel palju. Üheks suuremaks ja põnevamaks on suhtumine naistesse. Naised, kes Egiptuses ei käi, hakkaksid siinkohal lõpuseid laiutades mõnd raamatut tsiteerima, et araabia maades on naised loomade seisuses. Nendega pole mõtet vaielda, nad on rumalad ja pimedad. Nad ei näe, et Eestis on mehed ja naised selles osas võrdsed – mõlemad on looma seisuses. Ka ei ole nad veel märganud, et igale raamatule on olemas ka vasturaamat ja raamatuist veel paremad on omad kogemused. Ja üldse – riigis, kus perevägivald on rahvuslik traditsioon, ei maksaks sel teemal sõna võtta.

Eesti naiste kogemused räägivad selgelt egiptuse mehe kasuks. Egiptuse mehel on naise jaoks aega. Ta teeb komplimente, on sageli lapsikuseni romantiline, enamasti ei joo või teeb seda väga harva. See kõik on vesi naiste veskile.

Osalt tingib egiptuse mehe ajakülluse see, et seal on kõigil aega. Aega on Egiptuses lausa lõpmatuseni. Kui aeg oleks Egiptuses raha, oleksid seal kõik miljonärid. Teisest küljest tingib egiptlaste tähelepanurohkuse asjaolu, et seal on mehi kõvasti rohkem kui naisi. Ja need vähesedki naised on nii valvatud, et mees olla on lausa piin. Elu ei ole seal nii nagu Eestis, kus pannakse maast madalast ja risti-põiki. Vaevalt põhikool läbi, kui tegusamatel tüdrukutel juba titerida järel ja isad kõigi nelja tuule poole kadunud. Egiptuse mees, enne kui oma tulevast naist sõrmegagi puutuda tohib, peab minema tüdruku isa juurde ja kuulama ära, kas ta on üldse väärt väimeheks saama. Kui on, siis saab ta sissejuhatuseks pika nimekirja, millised tingimused peab ta oma tulevasele perele looma, enne kui asjaks läheb. Nimekirjas on eluase, nii ja nii palju tube, sellised kodumasinad, sellised vidinad jne. Naisevõtt on selline rist ja viletsus, et paljud on parem ilma. On tekkinud olukord, kus poisist on sirgunud parimais aastais mees. Surve paisu taga muudkui kasvab, selle leevendamiseks puudub võimalus. Säärane seis jätkub aastaid.

Samal ajal kusagil kaugel, viis lennutundi põhja poole, orjab naisinimene oma panka, liisingut või traagelniitidega koos püsivat perekonda. Tema ei ole enam parimais aastais ja ta teab seda. Ning aeg ei tööta tema kasuks. “Sitta kah,” ütleb ta ühel päeval ning ostab viimase hetke pakkumise.

Lennukilt ma­ha astunud, tõuseb see kodumaal orja seisuses olnud naisinimene ühe hetkega taevalikesse kõrgustesse. Äraaetud hobusest saab jumalanna! Põuast pragunenud maa saab paduvihma! Eestlanna kohtab noort meest, kes ei ülbitse, ei ole purjus ning on valmis teda kätel kandma.

Tõsi küll, vahel tuleb eestlannal selle eest ka maksta. Tuua kallimale uus mobiiltelefon, maksta nii enda kui pruunsilma restoraniarved. Halvemal juhul tasuda ka komisjonitasud, mille ta kavaler tuttavale kelnerile kõrva sosistab ja hiljem sisse kasseerib. Aga sellest viimasest asjast eestlanna ei tea ja see ei loe. Ja niikuinii, raha pole rukis, et vaid ükskord aastas lõikad.

Võrreldes sellega, mida eestlanna peab maksma pelgalt elus püsimise eest oma kodumaal, on Egiptuse romansside hind olematu. Juhused, kus asjad untsu lähevad, on harvad. Need on tingitud logistikast. Me kõik armastame odavaid viimase hetke pakkumisi. Aga naised, keda Egiptuses oodatakse, peaksid enda lennust veidi enne teada andma. Kuna võimekad mehed hakkavad saama maailmas defitsiidiks, kipuvad neist parimad tühikäiku vältima. S

iis võib juhtuda, et sama lennuga tuleb sama mehe juurde kaks või enamgi naist. Kuigi puhtfüüsilisest aspektist vaadatuna tuleks Ahmed või Mohammed sellest olukorrast auga välja, ei sobiks see naistele. Eestlastel on juba kord selline arenenud omandiinstinkt. Siis peab vaene mees nädala kusagil redutama, ettekäändeks vanaisa matused Niiluse orus või muud säärast.

Mis ma selle looga öelda tahan? Neile, kes juba Egiptuses käivad, pole mul midagi lisada. Ennemini võivad nemad valgustada mind. Neile, kes veel ei käi, ütleksin, et selle asemel, et minna mõnda Eesti spaasse, kus üks väsinud naine masseerib teist, või uskuda mõnd tobedat naisteajakirja, mis püüab selgeks teha, et õnn ja kevad saabuvad siis, kui viite oma raha kosmeetikapoodi, ütleksin, et mõelge järele. Naised, andke tuld!