Veiko Märka: Dalai-laama – intelligendi jõuluvana
Selline kuulmatu poliitiline võhiklikkus mõjub üsna ehmatavalt, seda enam et üks kiri saabus kunstnike, teine kirjanike ringkonnast.
Allkirja ma muidugi ei anna. Eelkõige aritmeetilistel kaalutlustel. Kui palju on maailmas tiibetlasi ja kui palju hiinlasi? Kellega on kasulikum sõber olla? Pealegi pole ükski hiinlane mulle isiklikult midagi halba teinud.
Hiinast on saanud maailma suuruselt teine majandusvõim ja kasv ilmselt jätkub. Kellega me äri ajame? Kaubavahetust laiendame? Majandust elavdame? Kogu riigi rikkust suurendame? Kusjuures viimase kasvades kasvab samas progressioonis ka Eesti kultuuristruktuuride finantseerimine.
Tiibetist ei impordiks me ilmselt midagi peale jakivõi, mida ma ei söö.
Kas hakkame siis närudes istuma, kõhud tühjad, kuulame munkade inisemist ja vahime mõtlikult oma naba? Kas selline ongi meie kultuuriringkonna üldine visioon?
Reeglina hoogustub võitlus dalai-laama tunnustamise ja Tiibeti vabastamise eest alati, kui USA-l tekib konflikt Hiinaga. Nii juhtus see 1989. aastal Taevase Rahu väljakul toimunud veretöö järel ning tõi kaasa Tiibeti vaimsele juhile Nobeli rahupreemia andmise samal aastal. Varem, kui USA pidas oma põhivaenlaseks NSV Liitu ja Hiinas nähti pigem sõpra, ei peetud vajalikuks ka Tiibeti vabadusest kõvasti rääkida. Nüüd on ameeriklastele pinnuks silmas Hiina majanduslik areng.
Niisiis: hääletad Tiibeti usujuhi riikliku tunnustamise poolt, hääletad ühtlasi globaalse amerikaniseerumise poolt. Dalai-laama on samasugune USA kontrollitava globaalse meedia poolt produtseeritud popikoon nagu Jõuluvana. Sama lahke, sõbralik, tsiviliseeritud. Vahe on ainult selles, et üks jagab kinke, teine võtab vastu.
Petitsiooni tekst võrdleb suuresõnaliselt Eestit ja Tiibetit kui saatusekaaslasi. Just selsamal 1989. aastal rõhutati Eestis korduvalt, et Eesti vabaduse võtmed asuvad Moskvas. Putš ja selle mahasurumine kinnitasid seda teesi sajaprotsendiliselt. Elementaarse analoogia kohaselt asuvad Tiibeti vabaduse võtmed niisiis Pekingis.
Igatahes ei asu nad Tallinnas.
Üldse on 20 aasta tagust NSV Liitu ja tänast Hiinat täiesti kohatu võrrelda kõige peamisest – majanduslikust aspektist. Esimene oli kokkuvarisev savijalgadel koloss, teine edukas ja innovatiivne suurriik.
Loomulikult on mul hea meel kui dalai-laama Eestisse tuleb. Aga n õ u d a Eesti presidendilt, Riigikogu esimehelt ja peaministrilt Tema Pühaduse ametlikku vastuvõtmist on pehmelt öeldes arrogantne. Ning ka äärmiselt taktitu ja ebaviisakas. Ja ka sama rumal kui samadelt persoonidelt Jõuluvana ametlikku vastuvõtmist nõuda. Kui nad seda ise tahavad, siis palun väga.
Ka ei ole mul midagi petitsioonidele allkirjade kogumise kui nähtuse vastu. Kui midagi arukat, näiteks kultuuritegelastele rohkem raha või sotsiaalseid garantiisid nõutaks, kirjutaksin isegi otsekohe alla.
