Veiko Märka: Kampsunites või päris paljalt
Väljend “kampsunid” IRLi isamaalisema osa kohta on selle tendentsi väljendus. See tore ja ilmekas termin ärgitas mind teisigi poliitilisi jõudusid nende maailmavaadet väljendavatesse ülerõivastesse programmeerima.
Reformile jäägu Armani ülikonnad ja kallid kostüümid. Ehk teisisõnu pole neil imagovahetust vaja. Keskerakonnas on viimasel ajal sarnaselt IRLiga ilmnenud erimeelsusi, seetõttu ei saa selle liikmeid ühte vormi panna. Traditsioonilisem osa parteist võiks jääda pikkade vöötatud vene särkide ja kirjude sarafanide juurde. Need, kes on pärast valimisi hakanud nõudma suurema tähelepanu pööramist eestikeelsele valijale, kandku seevastu Mupo tagasihoidlikke, kuid väärikaid tumerohelisi kuubesid (nimesilt ka rinda!). Sotse eristaksid poliitilistest konkurentidest kõige selgemalt tunked ja sinised tööpluusid, mis ei pruugi just kõige tervemad ja puhtamad olla.
Parlamendist välja kukkunud rohelistele ja Rahvaliidule on identiteedi kinnistamine vormirõiva abil aga elu ja surma küsimus. Rohelistele sobiksid (soovitavalt nende endi tapetud) metsloomade parkimata nahad, juhatuse liikmetele ka uhked põdrasarved. Rahvaliidule omakorda hallid takused hamed ja pastlad. (Rahvarõivad ei tule kõne alla, sest nende kandmine ei saa olla ühe erakonna monopol.)
Ka päris pisikestele parteidele saab ilma vaevata leida iseloomuliku vormi. Kristlik Rahvaerakond näeks kena ja liigutav välja Jeesuse surilinades, Iseseisvuspartei liikmed mummulistes puhvkäistega klouniürpides – muidugi koos suurte punaste plastmassninade ja koonusmütsidega.
Kui ma kõik vähegi olulised Eesti erakonnad sel viisil dresskoodistanud olin, jõudsin ootamatult rabava puändini: IRLi “kampsunitele” vastanduvale osale ehk endisele Res Publicale pole midagi selga panna! Neil puudub vähimgi omapära, mida riie välja tuua aitaks. Nad jääksid paljasteks nagu porgandid!
Just seetõttu ei usugi ma, et “kampsunite” lahkulöömine IRList võimalik oleks. Allesjäänutel hakkaks külm.
