Seetõttu sai BNS kaks nädalat tagasi soovituse valitsuse pressikonverentsil gaasivõrkude kohta uuesti pärida. Ansip seletaski lahkelt: “Jah. Ka Eesti peaks üle­kandevõrkude eraldamise ära tegema,” põhjendades seda muuhulgas väitega, et kuni võrgud on Eesti Gaasi käes, ei taha ükski uus tarnija siia turule tõtata ja gaas on kallis.

Osa eestlasi küsis seepeale oot-oot, egas ometi Gazprom pole lubanud valimiste eel Reformierakonna kassat täita? Sest miks peaks Eesti riik keset masu kulutama miljardeid gaasivõrgu ostuks? Eesti Gaas peab ka praegu võõra gaasi oma torudesse laskma!

Meenus ka ärimees Edward Burkhardti jutt eelmiste valimiste eel, et Reform nõudis raudtee tagasiostmise eest miljon eurot meelehead. Partei eitas seda. Riigiprokurör Norman Aas selgitas tookord Ekspressile, et sellises sõna sõna vastu situatsioonis pole mõtet asja uurida, korruptsiooni paljastamine vajab linte ja muid kindlaid asitõendeid.

(Muuseas, ka Eesti Raudteest öeldi mulle, et ka siin nõuab Brüssel, et firma jagataks parema konkurentsi saamiseks kaheks: rööpad ja vedamine olgu eraldi omanike käes.)

Ma siiski ei usu, et Ansip ja tema partei tegutsevad Gazpromi huvides.

Esiteks pole kaugeltki selge, kes ja millise hinnaga gaasivõrgud ostab. Riik või erafirma? Hinnaga 500 miljonit või viis miljardit? 

Teiseks andis Ansip avalikult mõista, et seisab muuhulgas veeldatud maagaasi tarnijate huvide eest. “LNG maaletoojaid oleks üksjagu võtta,” ütles ta, “kuid takistuseks on põhivõrgud, mis ei ole kohandatud veeldatud gaasi müügiks Eesti territooriumil.”

LNG terminali tahab luua mitu kirjut seltskonda, nende seas on võimekaid ärimehi, kes suudavad ära moosida nii Reformi kui IRLi. Valitsuskoalitsioon leidiski gaasitorude teemal üksmeele üllatavalt kiiresti.

Nüüd on küsimus, mis edasi saab. Kes ostab, millise hinnaga, millal. Kui mängu pannakse rahva raha, peavad need otsused sündima avalikult, mitte sahkermahkerina parteide tagatubades.

Kõige selle taustal on aga hämmastav, et juba mitu kuud pole midagi kuulda Keskerakonna suurejoonelisest plaanist Tallinna Vesi üle võtta. Pealinna võimulepingus on ju ilusti sees punkt 6.3: “Alustame tööd, et saada linna omandisse AS Tallinna Vesi enamusaktsiad.” Ja Tallinna Vee suuromanik United Utilities teatas suve hakul, et müüb oma osaluse.

Pole paremat aega koalitsioonilepingus toodud plaan realiseerida kui praegu, sest enamusosalus on müügis. Miks nüüd Tallinn neid aktsiaid ei nooli, miks Keskerakond enam Tallinna Veest ei hooli?