Aga kas EW ajal oli elu tõesti parem?

Võtsin ette “Statistika aastaraamatu 1939” – viimase aastaraamatu, mis ilmus enne punast okupatsiooni. Sealt vaatasid vastu sarnased probleemid nagu praegu.

Eesti oli üle elanud majanduskriisi, mis oli pikem ning järsem kui hiljutised masu, täpe ja pupu. Kriisi järel tõusid hinnad kiiremini kui praegu. Toit kallines 1936. aastal 16 protsendi võrra ning küte ja valgustus koguni 27 protsenti. Mis näitab, et äsjane paljukirutud elektri hinnatõus pole uus ega erakordne asi.

1938. aastal teenisid töölised kuus keskmiselt 121 krooni, kaubandus-tööstusametnikud ja -teenijad 170 krooni ning riigi- ja omavalitsusametnikud ja -teenijad 190 krooni. Kilo leiba maksis 21 senti, värsked räimed sama palju ning kümnekilone kott kartuleid 40 senti.

Võrdlesin palkade ning toiduhindade suhet. Räim oli tollal odavam, rukkileib ka. Täna on aga soodsamad nisupüül, värske kapsas ja suhkur.

Pätsi ajal elas aga suur osa rahvast maal ja tootis oma toidu ise. Kulutuste struktuur erineb päris kõvasti. Moodne eestlane kulutab veerandi rahast toidule, veidi üle kuuendiku võtab eluase. Pätsi ajal läks toidule koguni 30–40 protsenti ja eluasemele üle viiendiku. Mis näitab, et oleme jõukamad, rohkem raha jääb muudeks kuludeks.

Teisalt jällegi ei äganud rahvas tollal panga- ja SMS-laenude all. “Tööliste võlad esinevad sagedasti kas laenudena isikuilt või kaubakrediidina, millest pole protsenti arvestatud,” märkis aastaraamat. Liigkasuvõtmine oli kriminaalkuritegu, selle eest sai 1938. aastal karistada 12 tegelast.

Ühiskond muretses iibe pärast. Õnneks oli sündivus tõusma hakanud, kuid muret tegi kasvav väljaränne. Kui täna tõmbab eestlasi magnetina Soome, siis tollal oli popim sihtpunkt Rootsi. Ehitajate asemel otsisid raja tagant õnne meremehed. Ja nagu praegugi, levis lootus, et nad pole “riigile lõplikult kaotsiläinud inimesed, vaid küllalt tähelepandav osa neist saabub juba samal aastal ehk hiljem jälle tagasi”.

Kordub isegi raamatukogude mure, “eriti maal on raamatukogude varustamine muutunud köidete arvult iga aastaga tagasihoidlikumaks”. Kui 1934/35 said raamatukogud 63 400 uut köidet, siis kolm aastat hiljem vaid 40 600 köidet.

Internetti tollal ei olnud. Arvuteid ei olnud. Mobiiltelefone ei olnud. Pakettreise Egiptusse ja Kanaari saartele ei olnud. Kui eestlane üldse mujal puhkamas käis, siis peamiselt omamaistes kuurortites.

Hinnavõrdlustes puudusid tomatid, värsked kurgid ja broilerid. Kärakat tarvitati märksa vähem: 2,69 liitrit puhast alkoholi inimese kohta aastas (tänapäeval üle 10 liitri aastas). Salaalkoholi turuosaks peeti kümnendikku. Autosid oli napilt, mistõttu kuritegevuses figureerisid hobusevargused ning omavalitsused kasseerisid jalgrattamaksu.

Tegelikult pole mõtet arutada, kas elu oli tollal parem või halvem. Elu oli tollal teistsugune, sealhulgas ellusuhtumine ja inimeste nõudlikkus.

Küll aga näitab eespool toodu, et ajalugu kulgeb spiraali pidi, ühiskonna mured ja rõõmud korduvad uuel tasemel.

Ühe õnnetu asja kordumist ei taha ma aga näha – see on vabaduse kaotamine. Soovin, et Eesti oleks vaba ja õnnelik maa.