Sulev Vedler Foto: Vallo Kruuser

Esiteks suur aitäh Neinar Selile ja tundmatuks jääda soovivatele tegelastele, kes tõid Erika Salumäe medalid tagasi Eestisse! Rahvale on need medalid väga kallid, osa rahvuslikust uhkusest.

Ma ei kritiseeri Salumäed, et ta valis oma tervise parandamise rahastamiseks just medalite müügi, kuigi saanuks tõenäoliselt abi ka lihtsalt paludes (mida tõestab näiteks heade inimeste abi mu kolleegi Toivo Tänavsuu emale).

Medal on sportlase oma ning tema otsustab, mis ta sellega teeb. Me ju ei eelda, et sportlane peab elu lõpuni hoidma endale talle kingitud krundi või ei tohiks kulutada sentigi preemiaraha. Pealegi pole Salumäe esimene eestlane, kes olümpiamedali müüs. Ka näiteks Aavo Pikkuus loobus oma kullast (selle ostis Viktor Kaasik, aitäh ka talle!).

Kuna tegemist oli vallasvara müügiga, siis ilmselt ei pea Salumäe tasuma Hispaania tulumaksu, mis on astmeline (keskerakondlase helesinine unistus) ja krõbe: 70 000 euro suuruse tavatulu puhul läheks viimane jupp maksustamisele 47 protsendi suuruse määraga.

Teiseks meenutan, et peagi möödub aasta Harta 12 allakirjutamisest. Mäletate seda avaldust, et demokraatia laguneb meie silmade all, võim võõrandub rahvast? Demonstratsioone Reformierakonna kontorite ees? Mullusügisest elevust? Midagi oli õhus.

Ja tulemus? Küljel petitsioon.ee toetas hartat 18 210 inimest, kuid üleskutsed suunati Jääkeldrisse, sealt Rahvakogusse, sealt parlamenti ja nii nad kadusidki vaikselt “ekraanilt”. Me pole näinud Eesti demokraatia kapitaalremonti.

Meelis Kubits kirjutas eelmise nädala Ekspressis (väga terav lugu, kes pole veel lugenud, leiate selle meie veebist), et ministrid on ülbeks läinud. Veel kuus-seitse aastat tagasi oleks rahandusminister pidanud oma “kaabakluse” tsitaadi pärast vähemalt vabandust paluma. Täna ei julge sellest unistadagi.

Juhan Parts teatas seepeale valitsuse pressikonverentsil, et tema küll ülbe ei ole, “püüan hoida sellist alandliku teenri joont”.

Andrus Ansip ajas aga selja sirgeks ja ütles, et “vaevalt, et üldsus peaks lugu nendest oma juhtidest, kes on valmis vedela süldina võtma iga anuma kuju. Tihtipeale peetakse ülbuseks seda, kui ministril ja ka peaministril on mingi ootustele mittevastav oma seisukoht. Aga pikapeale võib selguda, et jah, tal oli õigus.”

Rahvas väljendas oma suhtumist demokraatia murenemisse ja poliitikutesse äsjastel valimistel. Hääletanutest 77 protsenti valis erakondi. Uued vabakonnad võimu ei võtnud, parteide võim jäi murdmata.

Kolmandaks teatan, et suurematest ajalehtedest kasvas oktoobris kõige kiiremini (seda võrdluses nii eelmise kuu kui aastatagusega) Eesti Ekspressi tiraaž. Aitäh head lugejad, püüame teid veelgi paremini teenindada.



Märkus 13. novembrist
.Märkisin möödunud nädala juhtkirjas muuhulgas, et Jürgen Ligi nimetas kord maksumaksjaid kaabakateks. Tuginesin seda tehes oktoobrikuisele Päevalehele. Ma ei pannud tähele, et Päevaleht avaldas päev hiljem ministri selgituse, et tegelikult olid need sõnad talle tuttava küsija omad Soraineni maksuseminaril. Küsija viskas nalja. Ligi vastas küsija toonis ja sõnadega. Vabandan. Sulev Vedler