Surija egoismist
Tänapäeval on surmast kui ühekordsest lõpetatud tegevusest saanud suremine kui pikaldane aegavõttev protsess, mis on kaasa toonud uue käitumistava.
Viimasel aastakümnel on kirjutatud ridamisi raamatuid ja tehtud filme sellest, kuidas surmatõve kätte sattunud inimesed koostavad sentimentaalseid nimekirju, mida kõik enne surma vaja korda saata. Teismeliste puhul enamasti esimene suudlus, esimene vahekord, esimene iseseisev autosõit, vanemate inimeste puhul tulevad mängu juba keerulisemad ettevõtmised, näiteks ümbermaailmareis purjekaga või mootorratta seljas - lennukid on memmekatele, mitte neile, kel surm vasakule õlale koputab. Tänu meditsiini imedele võtab suremine tihtipeale mitu aastat ja nii jõuavad surija soovid ja tahtmised aina suuremaks kasvada - ei saa ju järgmiseks tahta midagi väiksemat. Kui ümbermaailmareis tehtud, tuleb järgmiseks vähemalt kosmosesse põrutada. Sellega kaasneb tihtipeale teatud hoolimatus lähedaste suhtes - mis mõttes ei saa, see võib mul ju üldse viimane asi olla, mida ma elus teen/näen. Nõnda võib suremine teha inimesest egoisti, kes ei näe midagi peale iseenda ja ähvardava koolnukambri; egoisti, kes sõuab üle ja läbi lähikondsete, mängides nende igati loomulikul süütundel ja võttes endale õiguse käituda just nii, nagu pähe tuleb. Sest homme teda siin enam ei ole.
See, mis töötab üksikisiku tasandil, töötab tihtipeale ka ühiskondlikul tasandil. Eestis buumi ajal valitsenud röövkapitalismi tingimustes oli ettevõtlikel inimestel võimalik saada tohutuid kasumeid suhteliselt tagasihoidliku töö tulemusena ja selle tagajärjel oleme jõudnud olukorda, kus lihtsalt töö tegemine elatise teenimise eesmärgil ei ole enam aktsepteeritav. Kui sa prisket kasumit ei teeni, ei ole sind olemas! Nii et kui enne võisid ettevõtjad teha mida tahes, sest maailm ja Eesti olid ettevõtlike päralt, siis nüüd võivad nad teha mida tahes, sest nad on omaks võtnud surija positsiooni, kellele tuleb kaasa tunda ja abi pakkuda. Siiralt hämmastab, et ettevõtete tulumaksu taastamise osas pole ikka veel tõsiseid ettepanekuid tehtud. Isegi kasumi kümneprotsendiline maksustamine oleks oluline panus pingelisse eelarvesse.
Valitsusest ei maksa üldse rääkida. Ka sealsed tegemised meenutavad aina enam ja enam surijat.
Kõike võib teha, kõik on lubatud, küll keegi hiljem riismed labidaga kokku ajab. Küll sikutatakse seda tekikest ühele ja teisele poole, sikutajad ise aga tagajärgedega tegeleda ei kavatse, vaid loodavad perega Euroopasse kolida. Kes ei oleks saanud mõnd rõõmsameelset värvilist otsepostitust, kus järjekordne minister kutsub ennast europarlamenti valima?
Minul isiklikult tekib sellisel juhul usalduskriis - ühe aasta piires võivad nad ju meie eelarvenumbritega hakkama saada, aga mis saab edasi? Järgmisel ja ülejärgmisel aastal? On selge, et kriis ei lõpe 2009. aastaga. Ja kui see ei huvita praeguse eelarve tegijaid, jääb kogu selle kemplemise juures kannatajaks tavaline inimene, lihtne Eesti Vabariigi kodanik, kellel ei tule pähe kohe välismaale plagada, kui vihma sadama hakkab.
Sealjuures tuleb märkida, et valitsusaparaadi tegevus on suures osas nähtamatu. Üks, mida tavalised tööinimesed näevad, on näiteks Riigikogu palgatõus, ning teine kiivas-kipakas töölepingu seadus ja töötukassa, millest ka peagi enam suurt abi ei paista olevat. Või Argentina ärastamist meenutavad tehingud eluliselt oluliste monopoolsete ettevõtetega, kust (välismaised) omanikud aina kasumit koorivad ja inimesed teenuse eest hingehinda maksavad. (Radikaalid - need, kes alati kõige ja kõigi vastu võitlevad - on veel puudu.) Liberaalse poliitika tingimustes on jõutud nii kaugele, et maal ei levi enam ei leib, ajaleht ega arstiabi ja inimesed peavad tegema rühmaekskursioone pangaautomaadi levialasse. Lühinägelikud otsused toovad üldjuhul kaasa suuremad probleemid kaugemas tulevikus.
Nii et kuulge, teie seal! Võtke ennast kokku ja vaadake pikksilmaga ka homsesse ja ülehomsesse. Me ei ole veel suremas. See on kõigest üks pikk ja põhjalik kopsupõletik.
