Viimane näide pärineb sellest nädalast. Postimees teatas, kuidas osa Werolist tõmmatud rahast jõudis Rahvaliidu ühe tuntuma liikme, endise põllumajandusministri Tiit Tammsaareni.

Tammsaar ise väitis, et tema pidi saama firma Eesti Eine aktsiaid ja laekunud 600 000 krooni olid hoopis selle eest, et ta neid aktsiaid ei saanud.

Tavaliselt käivad asjad teisiti. Kui keegi tahab aktsiaid soetada, siis ta peab raha maksma, mitte talle ei anta raha. Aga Rahvaliit suutis näidata, et mõnikord käivad asjad teistmoodi.

See lugu tõestab ilmekalt, et Riigikogu liikmete ja ministrite majanduslike huvide deklaratsioonid on ajale jalgu jäänud. Tammsaar tunnistab mitmes lehes, et tema huvi oli saada Eesti Eine aktsiaid, kuid tema deklaratsioonist me seda ei leia, kuigi tolles paberis peab ära märkima mitte ainult olemasolevad väärtpaberid ja võlad, vaid ka ostu- või müügiõigused (optsioonid).

Niisiis majanduslike huvide deklaratsioon ei näita selle täitja tegelikke majanduslikke huvisid.

Samale asjale juhtis Ekspress mullu tähelepanu ka Tallinna linna vippametniku Ain Valdmanni puhul, kes sai ehitusettevõtja Toomas Annuse firmalt võimaluse kasutada Pärnus korterit ja see hiljem välja osta. Valdmanni avalikes deklaratsioonides polnud selle korteri kohta ridagi.

Osaluste soetamine on Rahvaliidu puhul kuum teema. Kaitsepolitsei väitel nõustus partei endine esimees Villu Reiljan augustis 2006 Toomas Annuse ettepanekuga saada osalus Merkoga seotud firmas.

Suurim vahe Tammsaare ja Eesti Einega seisneb selles, et Reiljani-Annuse lepet peab riik altkäemaksuks (poliitik ja ärimees eitavad seda diili).

Reiljani suhetes suurärimeestega on veel teisigi väljapaistvad seiku. Näiteks selgus, et poliitik laenas miljon krooni Urmas Sõõrumaa firmast US Invest. Sõõrumaa kohmas seepeale, et laenuandmisega tegelesid tema alluvad. "Ma ei tegele isiklikult iga miljoni liikumisega," ütles ta.

Võib-olla oligi alluvatele liginemine Reiljani käekiri ja firmaomanikud ei tea, et nende raha on läinud rahvaliitlastele? Sarnane juhtum leidis aset ka autofirmas Saksa Auto.

Kaitsepolitsei väitel pöördus Reiljan oktoobris 2003 Saksa Auto tegevjuhi Jussi Pärnpuu poole ja palus hädast välja aidata Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit. Naisterahval ei olevat olnud sõidukit, millega liikuda.

Pärnpuu andis Kiivitile tasuta kasutamiseks maasturi Volkswagen Touareg. Ta helistanud ka Saksa Auto peremehele Andres Sarrile, kes öelnud auto andmisest kuuldes so-soh või no-noh.

Auto asjas lõpetas prokuratuur küll kriminaaluurimise, kuid nüüd tundvat teema vastu huvi maksuamet. Uurimisel selgus, et Reiljan maksis oma jahireiside eest sularahas, kuid politsei kasutatud eksperdi meelest olid poliitiku kulud suuremad tema deklareeritud tuludest.

Kas Tammsaar pidi "Eesti Eine eest" saadud 600 000 krooni oma majanduslike huvide deklaratsiooni kirja panema? See küsimus on lahtine. Võibolla pidi, võib-olla mitte.

Sest eksminister tuli päev pärast Postimehe artiklit välja uue jutuga, et tegemist oli hoopis ammuse laenuga, mille rahas tagastamise asemel pidi ta saama aktsiaid. Laenu tagastamine aktsiates on aga ju hoopis teine asi kui aktsiate ostmine.

Ehk jälle üks uus kombinatsioon, mida Eesti rahvas polnud poliitikute ja ärimeeste suhetes varem näinud ja mille üle Riigikogu korruptsioonivastasel komisjonil tasub aru pidada.

Millega suudab Rahvaliit meid üllatada järgmisel korral? Mõne uue kriminaalse looga või lihtsalt enda kinni panemisega? Eesti poliitilisse kultuuri on see partei jätnud igatahes kustumatu jälje.