25.04.2008, 00:00
Suur aitäh Rahvaliidule!
Rahvaliit on võrratu partei. Ikka ja jälle suudab ta üllatada
ning näidata enda peal rahvale, milliseid vahvaid kombinatsioone oskavad
ärimehed ja poliitikud omavahelistes suhetes luua.
Nende seas
on nii osaluste kui ka autode ja korterite väljalunimisi, aga ka firmast
miljoni laenamine omaniku selja taga.
Viimane näide
pärineb sellest nädalast. Postimees teatas, kuidas osa Werolist
tõmmatud rahast jõudis Rahvaliidu ühe tuntuma liikme, endise
põllumajandusministri Tiit Tammsaareni.
Tammsaar ise väitis,
et tema pidi saama firma Eesti Eine aktsiaid ja laekunud 600 000 krooni olid
hoopis selle eest, et ta neid aktsiaid ei saanud.
Tavaliselt
käivad asjad teisiti. Kui keegi tahab aktsiaid soetada, siis ta peab raha
maksma, mitte talle ei anta raha. Aga Rahvaliit suutis näidata, et
mõnikord käivad asjad teistmoodi.
See lugu
tõestab ilmekalt, et Riigikogu liikmete ja ministrite majanduslike
huvide deklaratsioonid on ajale jalgu jäänud. Tammsaar tunnistab
mitmes lehes, et tema huvi oli saada Eesti Eine aktsiaid, kuid tema
deklaratsioonist me seda ei leia, kuigi tolles paberis peab ära
märkima mitte ainult olemasolevad väärtpaberid ja võlad,
vaid ka ostu- või müügiõigused (optsioonid).
Niisiis majanduslike huvide deklaratsioon ei näita selle
täitja tegelikke majanduslikke huvisid.
Samale asjale juhtis
Ekspress mullu tähelepanu ka Tallinna linna vippametniku Ain Valdmanni
puhul, kes sai ehitusettevõtja Toomas Annuse firmalt võimaluse
kasutada Pärnus korterit ja see hiljem välja osta. Valdmanni avalikes
deklaratsioonides polnud selle korteri kohta ridagi.
Osaluste
soetamine on Rahvaliidu puhul kuum teema. Kaitsepolitsei väitel
nõustus partei endine esimees Villu Reiljan augustis 2006 Toomas Annuse
ettepanekuga saada osalus Merkoga seotud firmas.
Suurim vahe
Tammsaare ja Eesti Einega seisneb selles, et Reiljani-Annuse lepet peab riik
altkäemaksuks (poliitik ja ärimees eitavad seda diili).
Reiljani suhetes suurärimeestega on veel teisigi väljapaistvad
seiku. Näiteks selgus, et poliitik laenas miljon krooni Urmas
Sõõrumaa firmast US Invest. Sõõrumaa kohmas
seepeale, et laenuandmisega tegelesid tema alluvad. “Ma ei tegele
isiklikult iga miljoni liikumisega,” ütles ta.
Võib-olla oligi alluvatele liginemine Reiljani käekiri ja
firmaomanikud ei tea, et nende raha on läinud rahvaliitlastele? Sarnane
juhtum leidis aset ka autofirmas Saksa Auto. Kaitsepolitsei väitel
pöördus Reiljan oktoobris 2003 Saksa Auto tegevjuhi Jussi
Pärnpuu poole ja palus hädast välja aidata Rahvaliidu
peasekretär Lea Kiivit. Naisterahval ei olevat olnud sõidukit,
millega liikuda.
Pärnpuu andis Kiivitile tasuta kasutamiseks
maasturi Volkswagen Touareg. Ta helistanud ka Saksa Auto peremehele Andres
Sarrile, kes öelnud auto andmisest kuuldes so-soh või no-noh.
Auto asjas lõpetas prokuratuur küll kriminaaluurimise, kuid
nüüd tundvat teema vastu huvi maksuamet. Uurimisel selgus, et Reiljan
maksis oma jahireiside eest sularahas, kuid politsei kasutatud eksperdi meelest
olid poliitiku kulud suuremad tema deklareeritud tuludest.
Kas
Tammsaar pidi “Eesti Eine eest” saadud 600 000 krooni oma
majanduslike huvide deklaratsiooni kirja panema? See küsimus on lahtine.
Võibolla pidi, võib-olla mitte.
Sest eksminister tuli
päev pärast Postimehe artiklit välja uue jutuga, et tegemist oli
hoopis ammuse laenuga, mille rahas tagastamise asemel pidi ta saama aktsiaid.
Laenu tagastamine aktsiates on aga ju hoopis teine asi kui aktsiate ostmine.
Ehk jälle üks uus kombinatsioo
n, mida Eesti rahvas polnud poliitikute ja ärimeeste suhetes varem
näinud ja mille üle Riigikogu korruptsioonivastasel komisjonil tasub
aru pidada.
Millega suudab Rahvaliit meid üllatada
järgmisel korral? Mõne uue kriminaalse looga või lihtsalt
enda kinni panemisega? Eesti poliitilisse kultuuri on see partei jätnud
igatahes kustumatu jälje.