Suurlinna mõnu ja valu
Paljude arhitektide ja disainerite ideaallinn, mille planeeringut ning arhitektuuri on laialt kiidetud. Linn, kus lääne-ida teljel on võimalik läbi linna liikuda praktiliselt mööda eriilmelisi parke ja muid rohealasid. Telje ühes otsas kõrgub Tibidabo mägi oma võimsa vaatega ning teisel pool ootab pääs hiidpikale rannaribale, kus keskuseks tänaseni hästi säilinud kunagine kalurite ja sadamatööliste elurajoon. Kliima on mõnusalt vahemereline ning võimaldab linna võlusid täiel rinnal nautida aasta ringi. Inimesed elavad veel vanalinnas ja ei olegi kõiki kortereid turistidele müünud või üürile andnud. Ikka käivad mehed La Ramblal hommikuti istumas, lehte lugemas või viimast Barca või Espanyoli mängu analüüsimas. Hiljuti linna poolt ellukutsutud ühiskasutuses olevad puna-valged jalgrattad on saanud linnakodanike igapäevase elu lahutamatuks osaks ning neid näeb vilksatamas kõikjal. Ühesõnaga, linna süda on jõulises tukses, inimesed kasutavad linnaruumi aktiivselt ööpäev läbi ja on üldiselt neile antud keskkonnaga rahul, seda ka hoolimata kopsude tõenäoliselt kehvast seisust, sest hiljuti avaldatud uuringu (WHO, 2007) järgi on Barcelona Euroopas õhu saastatuse poolest kolmandal kohal.
Mis aga juhtub siis, kui sellises "elusas" linnas ametnikul igav on? Sel juhul võib igati tervitatavast kavast linnas korda, turvalisust ja puhtust tõhustada saada näiteks absurdne tänavakunstnike steriliseerimiskava ning äsja linnavalitsuse enda poolt ellukutsutud pedaalipressimise propageerimisele tõmmatakse vesi peale rohkete piirangutega. Kõigest aga järjekorras. Tänavamuusikud on olnud läbi ajaloo linnaruumi lahutamatu osa. Barcelona ei ole siinkohal erand. Siin liikudes kohtab vähemalt mitte väga vilunud musikaalne kõrv igati korralikku taset. Linnajuhid aga on võtnud vaevaks nii loomuliku, vaba ja traditsionaalset eneseväljendusvõimalust reguleerida. Näiteks määras linn, et muusikud, kes tahavad vanalinna tänavatel üles astuda, peavad end linnavalitsuse haruüksuses arvele võtma. Lisaks sätestatati konkreetsed märgistatud kohad, kus siis luba omavad muusikud ette nähtud kellaaegadel ja järjekorras esineda võivad. Teatud kohtadele on isegi määratud, mis stiilis võib üldse mängida. Keegi ei tohi üle kahe korra nädalas samas kohas musitseerida ja ei kunagi kauem kui kaks tundi korraga. Möödunud aasta lõpus keelas linn ka baarides ja klubides, mis ei olnud arvel kui kontserdipaigad, elava muusika esitamise. Selle määruse vastu aga tõusid üles kogu Hispaania muusikud, andes üle linna tasuta protestikontserte, mille mõjul võttis linn siiski oma keelu tagasi.
Miimid ja kunstnikud La Ramblal on kuulunud vahest iga Barcelonasse jõudva turisti vaatamisväärsuste hulka. Külastajad võivad nüüd märksa kergemini hingata, sest linnavalitsus on korraldanud kõikidele kunstnikele, kes La Ramblal oma loominguga tegelevad, kvaliteedi testi. Seega võite edaspidi siin kindlad olla, et ostate väärt kaupa, sest sel on linnavalitsuse ekspertide "pitser". Sama tasemekontroll kehtib ka miimidele, kes peavad läbi käima hindamiskomisjoni karmi pilgu alt. Kindlateks nõudmisteks on näiteks ilma maskita esinemine ning isevalmistatud riietus ja meik.
Toomas Järvet on visuaalse antropoloogia magistrant Barcelona ülikoolis.