Suurte mullide asemel väikseid konkreetseid lahendusi paluks!
Veel mõned päevad peame taluma suuri mulle, mida meile valimiste eel aetakse. Ent iga päev nende mullide soovimatus seltskonnas on liig. Sest need lubamised ja meelitamised, ähvardamised ja keelitamised alahindavad valijat ega paku midagi tegelikku. Täiskasvanud inimene teab, et suurtest õõnsatest ärategemistest tuututamisest usaldusväärsem on väikeste konkreetsete asjade muutmine või korraldamine.
Ei taha kuulda, kuidas kesikud teatavad kiunuval ninahäälel, et nemad tõstsidki iivet (justkui meie pere viies laps oleks nende TEHTUD), ei taha osaleda mõne boheem-sotsi järsku tuulest toodud lastekirjanduse päästmise aktsioonis ega ettevõtliku orav-jänku kodukat sellepärast külastada, et selle eest saab sügisel ehk preemiareisi Strassbourgi.
Blogistamine
Eestis möllas päevikuvormi võidukäik juba enne valimiskampaaniat. Vaino Vahingu "Päevaraamatusse" telegrammstiilis talletatud päevadest, millal tal kellega sai kohtutud, mida vaadatud ja millest vesteldud, on nii palju aega möödas, et nüüd nimetatakse neid päevikvisandeid kultuurilooks ja pärjatakse aastaauhindadega. Nii ammuste aegade kohta pole viisakas küsida, kui palju ja mida visandiridade vahel joodi.
Päevikuliini jätkajad, kes kirjutavad liigagi täpselt, mida ja kui košmaarsetes tingimustes ja kogustes joodi, samal ajal kui kultuuri kajastati ja tehti, on tänases trükisõnas kirjanike liidu esimees Jan Kaus ja Tarmo Teder. Teised ka. Aga just Kaus-Teder on oma päevikutega kiidetud hea kirjanduse tegijateks. Ühe koolkonna päevikupidajad omavahel kiidavad. Ehkki Kausi päevik on masendavalt eskapistlik, Tederi oma õõvastavalt naturalistlik kirjeldus permanentsest tsüklist, milles hulpides täidetakse ajalehte, räntsatatakse uskumatu saasta sisse ja saadakse Eesti filmis Leninit mänginud vene aktöörilt mäluka täiustuseks peeru vahele.
Tänased päevikud näitavad üleriigilise lausjoomarluse tulemusel või õieti tagajärjel toimuvat ühiskonnakihtide vennastumist - kes saab, joob iga päev, kelle tervis ja väärikuse jäänused võimaldavad veel töötada, puhkepäevadel. Ja sedasorti päeviku pidamine on äratundmiseks ja mõtlema panemiseks neile, kes veel raamatuid loevad.
Poliitikud ei saa valimiste eel loota, et ajalehtigi loetakse - üksteise järel on asutud oma kodukatel operatiivselt blogistama. Et programmid-lubadused reaalajas potentsiaalsete valijateni jõuaksid. Ja et oleks isu suuri tükke oma elust mööda neid blogismusi konnata, peibutataksegi mõnele kodukale kasvõi väljaloositavate reiside lubamisega.
Tasuta lõunad
Sedasorti lubamises pole siiski midagi halba ega otsest mulli - inimesed meelitatakse nende isukust söödana kasutades ka sisulisi lugusid lugema. Mis on võrreldamatult soliidsem kui politikaanima ekselnud võsareporterite hambutu jauramine mööda rannakülasid. Pööblil jälle põhjus koos kuulsustega viina visata. Ainult et kultuurirahva päevikud ja statistika näitavad, et viin viskab juba ammu meie rahvast ennast. Nii et sisutühi pidutsema ergutamine on suisa kuritegelik. Eestlaste tervis pole selline, et teda tohiks tasuta lõunatega lollitada ja jooma ajada.
Seda enam, et riiklik alkoholipoliitika ei saa kollektiivse vedela enesetapu vastu tühjagi ära tehtud. Reklaami keelamine kipub praegu valimismullide hulgas samuti mulliks jääma. Napsireklaam toidab meediat ja neljas võim seega tema kaotamise eest kaasa ei kosta. Vastupidi. Ja ega reklaam ajagi sedavõrd tegudele kui poodides lausa ise käe külge jääv kaup. Reklaam on võrreldav kaubakataloogidega, mis samuti kaupa näitavad, aga otseselt katsuda ega proovida ei lase.
Minu meelest oleks tegelik tegu palju lihtsam, praktilisem ja konkreetsem kui praegune mullitamine. Nii suuri kui väikseid poode tuleks seadusega kohustada oma kaubapakkumist ümber korraldama. Praegu on siidrite-longerote-õllede kastid kõikjale mööda müügipinda suvaliselt laiali laotatud. Alkoholisisaldusega "karastus"jooke on nagunii palju suurem ja värvilisem valik kui mahla-kalja-limonaadi. Ning just külmkappides ja lihtsalt kaubaalustel vee ja jääteega läbisegi pakutavad fitsid-kissid on tegelikult palju ohtlikumad kui reklaamid ja seinatäied kanget kärakat müüja selja taga kokku. Sest kerged dringid teevad kahjutute jookide vahel süütut nägu, laste käest on neid pidevalt vaja ära fuhhitada - ei, seda longerot me ei võta, kullake, jah, see siider on ka alkohol, lapsuke - ja vargsi, aga kindlalt noori alkoholismi poole nügiv õllekene satub neile lihtsamini pihku kui limonaad.
Pruugiks kauplusi kohustada igasuguseid alkoholisisaldusega jooke kaugeimasse osakonda eraldama ja laste käeulatusest ära panema - ja juba oleks konkreetne tegu tehtud. Saab suitsetamise järjest kõikjal avalikkuses ära keelata, saab ka kaupmehi kohustada igasugust napsi ühte, eraldi ja eemal nurka koondama.
Ärakasutamine
Hajali mööda poode vedelev alkohol on kõige ohtlikum lastele ja noortele. Reklaam mõjub kõige kahjustavamalt laste ja noorte (ala)teadvusele. Ja valimismullitajatel pole lisaks häbi neid ka oma skoori täis saamiseks ära kasutada.
Igas valimisklipis on nagunii mõni õnnelikuks politiseeritud titenägu. Aga veel õõnsam ja peletavam on mu arvates see, kui tavaliselt lastekauged ja hoopis muudest teemadest erutuvad boheemlaspoliitikud muutuvad mõni nädal enne valimisi kangeteks lastesõpradeks. Korraldavad äkki lastekirjanduse päästmise ja lapsi lugema innustamise aktsiooni. Et saaks koos legendaarse Pipi-illustraatori Ilon Viklandiga pildile ja manifestile alla kirjutada. Küll siis valijateadvus ootamatult lastesõbraks muutunule hääled annab.
Ainult et selline lapsi lugema suunamise välkrünnak on formaalne ja õõnes, nagu mullid ikka. Tegelik tegu on lasteraamatute kirjutamine - nagu mänguasjamuuseumi hing Tiia Toomet äsja oma 60. sünnipäeva tähistamiseks tegi - mitte tuulest viidud mulisemine. Isiklik eeskuju muidugi ka - kui vanemad loevad, mitte ei mullita, on suurem tõenäosus, et lapsedki hakkavad lugema.
Kogemus näitab, et keskmisest kõvasti rohkem lugevategi vanemate lastest mõni loeb sama innukalt, mõnd ei õnnestu ema-isa eeskujuga - valimiseelsete manifestide täis puhumistest rääkimata - lugema suunata. Aga neidki saab arvutist välja ja tänavalt tuppa raamatu taha. Autoriteetide ja moe abiga. Kui kuidas-elad-Ann või lottendus on laste ja noorte seas moes, on in, trend ja kuul neid raamatuid lugeda. Nendega paralleelselt tehtud etendusi-filme vaadata ka.
Sestap pakuksin väikesteks konkreetseteks lahendusteks suurte mullide asemel hoopis nutikaid riiklikke toetusi noorte seas poppide kirjandusnähtuste autoriteedile kaasa aitamisele. Kultuuri- ja haridusministeeriumid peaksid paindlikult ja arukalt süstima kampaaniatesse, mis teevad mõnest kirjandusteosest moe. Ja noorte autoriteedid selle moe ette rakendama. See töötaks. Mitte õõnsad vali-mind manifestid.
Muide, ka valimistulemuste kallutamisel on parimad tulemused sellel, kui inimene paneb rõhku oma tegelikele oskustele ja erialale. Läinud pühapäeval pidasid sotsid Pärnu Chaplini keskuses, uue kunsti muuseumis kui uppuval laeval, oma kultuuriprogrammilist väljasõiduistungit. Kuna ülirahardid sotse rahasüstidega ei aita, pole neil võimalik oma programmi muudmoodi tutvustada kui kultuuribussiga mööda riiki sõites ning rahvale elusat Mikkot-Tarandit-Kausood näidata. Ent neil väljasõitudel näidatud Mark Soosaare äsja valminud dokfilm "Vabatahtlikud" oli tegelikult tõeline kompvek - nagu ka ringvaateks näidatud miniatuurid "Vesine pühapäev" tunamullusest Pärnu uppumisest ja "Tarkust otsid-vali sotsid" Manija saare kakkudega peaosas. Mark on dokumentalistika, filmiliste kujundite, visuaalse materjali organiseerimise ja kuuldepildiga täitmise alal absoluutne meister. Tuleb õnne tänada, et ta on leidnud parlamenditöö kõrvalt need ööd, mil ka oma päris alaga tegelda. Mis on võrreldes teiste, parlamendis vaikinud muusadega tõelise tugevuse ja kutsumuse tunnus. Tühi temaga, et need filmid, nende valmimise ajastus ja nende näitamine oli mõeldud vaese mehe erakonna valimiskampaaniaks - need on tõsiselt head taiesed ja kultuuritoode, millest osa saamiseks kõlbab parteikoosolek kah. See on nüüd koht, kus võib - erinevalt rahva-Villu poolt presidendivalimiste aegu valitud ülbelt valest kohast - öelda, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Milleks suurt lastekirjanduse päästmise läbipaistvat mulli ajada, kui nii Mark kui teised vaimu-sotsid on just oma tegelikul erialal sümpaatiat äratavalt tugevad konkreetse asja tegijad?
Mind ei huvita absoluutselt, kes kirjutab Edgari või kellegi teise igapäevase blogimulli. Euroopa pealinna tahaksin vaatama sõita küll - aga mitte selle eest, et mõnd teatud kodukat külastan. Külapoodi minnes ei taha kohata selle ümber täna sel puhul jõuravat maasoola, et võsapets on kah siin. Laste lugemisharjumustest jahumise asemel tahaks näha kompetentsete inimeste, noorte autoriteetide, iga päev sellel rajal kõndijate tegusid, mitte ärakasutavat kommionundust. Kui valimiseelne täiskasvanuid alavääristav ja noori ahistav mullitamine on läbi, ehk siis tuleb ka mõnele poliitik-praktikule pähe heaperemehelik mõte lihtsalt kogu riigi kauplustes mistahes kärkunn ühte nurka leti taha ära koondada - ja olukord ka meist tulevastele põlvedele kultuuriloona maha jäävates päevikutes paraneb tunduvalt.
