Süütust kaotades
Tegu on mulluse Saksa menuromaaniga "Feuchtgebiete" ("Niisked piirkonnad"), autoriks Charlotte Roche. Hõbemägi pajatab detailitäpselt peategelasest tütarlapse kiindumusest oma hemorroididese, kehaeritistesse ja -nõredesse, oma õnnetusse ja alandusse. Tiinal on seda füsioloogiat ebameeldiv kuulata, aga mis teha, raamat sihuke.
*
Ekspress hakkas algusest peale kultuurist rääkima teisiti kui seni tavaks. Selle traditsiooni lõid (või tõid maale) esimesed kultuuritoimetajad Madis Kolk ja Malle Aleksius, küllap hiljutine teatrikriitik Hans H. Luik ka. Hakati kirjutama lühidalt ja löövalt. Mitte enam kultuuri kummardades ja pühitsedes, vaid kohe noa lihakehasse surudes, et sealt proovitükki lõigata.
Aga eks kultuur muutus ka - vitsutas sotsialistliku paradiisiaia keelatud õunapuust ja kaotas süütuse, muutus vaimust kehaks. Kunsti sublimeeritud ihad vabanesid rahvusliku vastupanu superego kammitsatest ja tungisid alakehasse nagu vana diivani vedrud.
Mäletan, et tegin Ekspressi-debüüdi, arvustades Peeter Sauteri "Indigot". See oli hoopis kehalisem raamat kui senises vaimukeskses kirjanduses kombeks. Läks veel õige mitu head aastat mööda ja Udo Uibo avaldas Loomingus Sauteri ropp-poeemi, kainestusmaja paraskile istuma jäänud mehe monoloogi. Selle kirjutas Sauter Raul Meele tellimusel, kes maalis teksti Eesti lipule. "Pidin mina küll nii kaua elama, et ma sihukest Loomingut näen," ütles väärikas toimetaja Heldur Niit Loomingu koridoris. Veelgi füsioloogilisem Sauteri jutt, "Kõhuvalu", sai Tuglase auhinna ja Tuglasel polnud sinna miskit parata.
Kehalisuse apoteoosiks kujunes kogu kultuuri märgistama kippuv Toomiku sitapurk, mis äkki oli osutunud kunstiks, vähemasti sama ehedaks kui van Goghi ära lõigatud kõrv. Mina pääsesin 1995. aastal esimest korda Soomest kaugemale ja nägin Pariisis Pompidou keskuses menstruatsiooniverega kirjutatud sõnumeid, mis tänaseks juba küllap tolmunud klassika.
1991. aastal hakkasid Ekspressis tööle kultuuritoimetajad Margot Visnap, Liis Pajupuu, Harry Liivrand, Jaan Ruus ja mina ka. Pajupuu töö oli ehk kõige uuenduslikum, tema piksenool Rootsi kuningapaari võõrustanud proua Rüütli kübara pihta oli avalöök trendikiriku ja moepolitsei halastamatule diktatuurile.
Järsku muutusid kultuurinähtuseks homoseksuaalid, kelle senine väliselt heteroseksuaalne identiteet varises põrmuks koos Nõukogude kriminaalkoodeksiga. 1991. aastal tegin intervjuu Vaba Euroopa Eesti osakonna juhi Toomas Hendrik Ilvesega, kes muu jutu seas kõneles ka Karl Ristikivi homoseksuaalsusest. Paraku ei kohanud tema avameelsus minu poolt piisavat toimetajajulgust, mulle tundus, et nii suurt "komprat" ei saa ometi muu jutu seas välja käia, selline paljastus nõuab "tasakaalustatud" esitust.
Igatahes tegime Areenis homo-eri ja minagi, kellele naised nii väga meeldivad, passisin Kukus homosid, kes olid lubanud mulle anonüümse intervjuu anda. Pärast homosid läks asi veelgi hullemaks, tegime sadomasohhismi-eri, juudi-eri, virtuaalse reaaalsuse eri ja püha isa külaskäigu ajal isegi paavsti - keda elusõnalased saatanlikuks pidasid - eri.
Meie autorid polnud sugugi p aremad. Hasso Krull tõi näiteks Areeni dekonstruktivismi, markii de Sade'i ja Georges Bataille', õpetades ise Humanitaarinstituudis kursust "Kultuur ja kuri".
Areen võttis kultuurilt süütuse - kui ta seda juba kaotanud polnud. Ka selle vaimulähedusest veel kinni hoidvad nähtused muutusid meie käsitluses kehalisemaks ja kiimalisemaks.
Kakskümmend aastat tagasi oli ühtlasi see hetk, kui narratiivid, inimeste lood, kolisid kirjandusest ajakirjandusse. Nõukogude ajal sai neid lugusid jutustada ainult ilukirjanduse - s.t fiktsiooni kaitse all, ja siis ka enamasti allegooriliselt. Raimond Kaugveri menukid olid suuresti ajakirjandussüžeed, mida tollane lugeja oli harjunud tarbima romaanina. Ajalehed vahendasid eeskätt võimu fabritseeritud korraldusi ja otšerkeid. Vabaduse saabudes muutus ajaleht aga kirjandusest vahetumaks ja kättesaadavamaks jutustajaks.
Täna jääb aga järjest vähemaks neid, kes jaksavad lugeda/kuulata lugusid. Enamasti vaadatakse ainult pilti. Loo mõtleb igaüks interaktiivselt juurde - kui viitsib. Näiteks näeb moodsast lehest pilte, kuidas mainitud Ilves ja Hõbemägi, ministrid ja rektorid, kõik juhtivad kultuuriheerosed vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul oma armsamaid suudlevad. See oli riikliku kultuuri vallutanud kehalise vabaduse triumf. Ausa liha võit vigurdava vaimu üle.
*
"Ma arvasin, et "Niisked piirkonnad" on halvasti kirjutatud ja rõve raamat, aga täna hommikul duši alla sain aru, et see on allegooria Saksamaa kohta," lõpetab Hõbemägi puändiga oma kolekirjandusloengu.
Ehk on Areeni kultuurikäsitlus ka allegooria millelegi, mis meiega toimub. Aga tõenäolisemalt on see lihtsalt peegeldus.