Kuigi see on puhtalt abstraktne emotsioon, millel pole tegelikkusega mingit pistmist. Elus on paratamatult liiga palju sõltuvusi, mis lahutavad mind vabadusest.

Vabaduse seljal kiirgab sõna “sõltuvus”. Inimene elab pidevas ja lõputus sümbioosis nõrkustega, mis joonistavad välja tema profiili. Kusjuures valdavat osa sõltuvustest me ei teadvustagi endale. No näiteks (olematul) tavakodanikul võiks selleks olla igahommikune vajadus vaadata Hommiku TV-d, lugeda horoskoope ja juua kohvi. Või siis sõltuvus kuulata autosõidu ajal mingit suvalist raadiojaama. Loodetavasti lisanduvad sellele kõigele veel suured ja ilusad nõrkused nagu vabaduse, usu või armastuse sõltuvus. Nii ei ole iseenesest halb olla nõrk, liigselt doseerimata võiks sel olla loov ja õilistav mõju kodanikule. Viisakamad nimetavad sõltuvusi ka hobideks, kuid sel juhul kiputakse üles lugema vaid plussmärgiga tegevused. Tutvumiskuulutuses ei esitleta end joodikute, šopahoolikute, seksihullude, narkomaanide, seriaalisõltlaste ega plastilise kirurgia kummardajatena. Mis vahe on siiski alkoholismil ja “paaril dringil sõpradega”? Või mis vahe on buliimikul ja gurmaanil? Kuigi mõlemad sõltuvad söömisest, on esimesele oluline eesmärk (täis kõht), teisele aga on oluline protsess, meeleline sümfoonia, mis kaasneb toitumisega. Mõnutunnet saab tekitada mitmeti, vaid esimesel moel on suurem võimalus lõpetada maohaavade ja jukerdava südamega.

Suur vabadus tuleb koos suure sõltuvusega. Võimalus mõelda ja toimida suurelt aitab ka nõrkustel eriti karikatuurselt välja joonistuda. Suur ja kuum suvi tuimestab sõltuvusi vaos hoidva närvikeskuse, ära heidetud riiete alt paljastuvad söömise, anarhia, šopingu, alkoholi, pidutsemise, reisimise ja sigatsemise sõltlased. Sisemine loom lubab iha lainetel vahuselt pea kohal kokku lüüa ja meri on rohkem kui põlvini. Vabadust kainelt mõelda võib vaadata ka kui sõltuvust distsipliinist. Sellisel vabadusel on hulluse mekk juures, häirib protestantlik lihasuretamise ja kasinuse pugejalik kõrvalmaik. Suvel on kained vaid veidrikud (ja töönarkomaanid). Kui kümmekond kuud aastast on eneseohjamine loomulik osa orjamentaliteedist, siis suvi annab võimaluse teeselda, et ka meie oleme ülevoolavalt vaba karnevalirahvas. Siis koorib üks mees (küll soomlane, jah, aga olulist vahet pole) Viru tänava kohvikus perse paljaks. Sellised on suve ilusaimad hetked.