Talin (esmaspäev)

Maandun Jerevanis imekaunil hommikul. Sinises taevas pole laikugi ja kaks Araratti on täielikult, täiuslikult nähtavad. Nad asuvad teisel pool piiri - Türgis - ja nii mõnigi mu mu armeenia sõber rõhutab, et nad ei saa oma pühasid mägesid isegi katsuda. Piir on suletud. See on valus paradoks, pole kahtlustki. Mina püüan aga 60 kilomeetrit oma silmadega lühendada. Suumin ja jään peatuma lumemütsile, sellele ilusale valgele katusele kõrgema Ararati tipus. Riburada meenuvad mulle kõik mu (keskpärased) teadmised Piiblist ja mu kujutlusvõime saab tiivad.

Ei, ma ei usu hästi, et laevatäis loomi kunagi ennemuistsel ajal siit nii kõrgele oleks pääsenud. Ütlen seda ka oma võõrustajale. Anahit nõustub minuga: „Meie, armeenlased, oleme kõige vanem rahvas maamuna peal, sest me tulime siia kosmoselaevaga." Huvitav, ka mulle meeldib ufodest rääkida. Ma püüan isegi Bermuda kolmnurgast juttu teha, aga ta on minust kiirem. Ta küsib, kust ma pärit olen. Ütlen, et Tallinnast. Ta naerab. „Mis Tallinnal viga on?" käin peale. Ta jääb 24 tunniks salapäraseks. Tunnen end kuidagi ebakindlalt. Miks inimesed alati nalja heidavad, kui ma Tallinnat mainin?

„Aga miks?", küsib Alice minult jälle. Meil läks aega veel teinegi päev, et aru saada, et Anahiti külalistemajas peeti mind šarlataniks. Nad arvasid, et ma tulin Talin´ist, väikesest linnast umbes 75 km kaugusel loodes pealinnast Jeravanist. Hääldus on täpselt sama: [tallinn]. Jah, väheke tehtud kodutööd oleks mind sellest suurest segadusest säästnud. Järgmine kord, kui ma Kaukaasiasse lendan, vaatan enne igathes üle ega meil juhuslikult siin Peipsi järve ääres mõnda Bakuud või Tbilisi küla Saaremaal pole.

Brüno (teisipäev)

Sasha Baron Cohen on meister. Teisisõnu, temast on saamas über-meister. Ali G ja Borat olid lihtsalt liiga pehmed. Brünoga võrreldes lastele parajad naljaversioonid. Aga see siin on tõsine kraam: peale selle, et filmis dekonstrueeritakse „tähesüsteem" ja see naeruväärne ma-olen-kuulus-sellepärast-et-ma-olen-kuulus suhtumine, on see ka hümn geide õiguste eest võitlejaile. Baron Cohen teeb sellega homoseksuaalsetele üle kogu maailma ajaloo suurima teene (need, kes on filmi juba näinud, teavad, kui naeruväärsetena on selles homofoobseid klišeesid esitatud).

Ja pärast „Brünot" saab inimese peenis sama tavaliseks, kui seda on vagiina Hollywoodis. Lõpuks ometi. Mehe vaagnapiirkond on ju tegelikult postmodernse ajastu viimane tabu (isegi korralikult raseerituna). Pärast Brunot ei ole asjad enam nii nagu varem. Olge valmis „peeniserevolutsiooniks", seksuaalne egalitarism värskendatud kujul on tulekul.

Tahaks juba Tallinna Angel´i baari uut kujundust näha!

Burqa (kolmapäev)

Carla Bruni tunneb arvatavasti uhkust. Ääretut uhkust oma pühendunud abikaasa üle. Vean kihla, et ta kirjutab kohe ühe mõnusa meela ingliskeelse loo oma lemmikule Président de la Republique´ile: eelmisel nädalal ei külastanud Monsieur Sarkozy ainult oma kodulinna (Torinot), vaid ta keelustas ka kogu Prantsusmaal burqa kandmise. Naised peaks käed Carla poole sirutama ja üheskoos kumbaya´d laulma. See on tsivilisatsiooni triumf. Ei, see ei ole minu eurotsentrism. Olen viimastel päevadel seda teemat palju uurinud. Tundsin, et pean selle küsimuse osas mingi isikliku (kas või ajutise) seisukoha võtma.

Pärast kümnekonna mõõduka moslemist arvamusliidri ja intellektuaali (peamiselt naised) kirjutiste lugemist tegin kaks järeldust: a) burqa on hiljutine islamistlike juhtide poliitiline leiutis ja veel 25 aastat tagasi seda peaaegu ei eksisteerinud; b) kus iganes esineb inimestevaheline kommunikatsioon, rajaneb see läbipaistvusel: selleks, et me avaksime oma südame ja hinge, peame me teadma, kes on see teine. Igal hääl nõuab nägu.

Soome naised (neljapäev)

Juhtub. Shit happens. Või nagu pr ja hr Sarkozy ütleksid: „Paraku! Kurat küll!" Googeldades avastasin, et Eestit on tabanud ränk õnnetus. Trauma: esimest korda kümne viimase aasta jooksul on eestlased jäänud Soomele rahvusvahelisel naisekandmisvõistlusel alla.

Õnnitlused Toni Kähkönenile ja Suvi Korhonenile, kes sel aasta võitjateks tulid. Samas võivad eestlased nõuda, et sellistel olulistel võistlustel teatud moraalireeglid siiski taastataks. Kuidas on võimalik, et korraldajad lubavad paarduda meestel naistega, kes ei ole nende seaduslikud naised? Ons´ rahvusvahelisest naisekandmisvõistlusest saanud abieluväliste suhte väljakutse?

Härjavõitlus (reede)

Tagasi oma Hispaania-eksiilis. Kui veidrana võivad asjad tunduda, kui ollakse kinni kõrbes: iga kord, kui ma teleri käima vajutan, kuulen järjekordselt, et härg on kellegi tapnud või kedagi vigastanud. Läbi torgatud kõri. Lömastatud munand. Rebestatud arter. Selline on nädal San Ferminil, maailma kõige kuulsamal härjafestivalil. Peale selle, et hr Hemingway kirjutas inspireeritult lõigukesi Eesti ja eestlaste kohta, meeldis talle väga ka Pamplonast läbi põigata.

Aga keskendugem härgadele: eelmisel nädalal tegin kogemata oma viimaste kuude suurima vea. Olime Madridis (Pozuelo linnaosas) sünnipäevapeol ja ma otsustasin selle teema üles võtta. „Isabel, kas sina ei arva, et see festival on natuke liiga julm?" Järgnes vali vihavalang. Ära parem kunagi torgi head dogmat. Olin hämmeldunud, eriti kuna järgmisel päeval sai veel üks inimene San Ferminil surma. Ka praegu, kui ma neid ridu kirjutan, kantakse reanimatsiooni veel neli inimest. Miks? Miura on tõugudest kõige metsikum. Elegantne. Robustne. Hispaania on sellisest inimohverdusest šokis. See iseenesest õigustab härjavõitlust, see on tõend, et loomadele on antud võimalus kätte maksta (ega ka Portugalis etem seis pole).

Ometi ei ole see mind täielikult veennud. Millegipärast eelistan ma Rooma gladiaaatoreid ja Kreeka atleete. Võib-olla sellepärast, et ma olen postmodernne über-klassitsist. Vana mees cerveceria´s märkab segadust mu hapras ajus. Toreero valmistab oma mõõka ette, ta seisab areeni keskel ja vaatab ainiti looma. Härjad tuiskavad ajama. Sulen silmad, ja mu õllenaaber üritab mind mõttesoost päästa; „Sul on õigus! Kui keegi mees teeb mulle tänaval sarvi, on mul valida, kas teeselda, et ma ei näinud seda, või ta tappa. Aga mitte kunagi ma ei piinaks teda!"

„Ta tappa?" kordan mõttes. Hmm... Arvatavasti oli see viimane kommentaar siiski sutsu (natukenegi) liialdatud... Veel üks õlu, palun!"

*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor