Kui vaadata suurt pilti, siis inimkond on suuresti arenenud pandeemiate kaudu. Kokkupuude viirustega muudab inimese pikas perspektiivis tugevamaks.

Ta tuli selleks, et jääda. Parasiit on ennast sügavale sisse puurinud. Vähem kui nädalaga sai tulnukast vastikute maneeridega koduloom, kes elatub üüratust tähelepanuvajadusest. Inimene tahaks kuulata põldlõokese laulu ja sookurgede kumedat kluuksu, aga terve ilm on täis šaakali koledat kisa. Ja me küsime endalt: kas me sellist kevadet tahtsime?

Kuna COVID-19 on nüüd kodunenud, siis tuleks talle leida ka kodusem nimi. „Konik“ oleks päris hea, kuid see on kahjuks hobuse oma. Samas näib, et elajas kappab kõvasti. Eestipärase vastena sobiks veel „pärgviirus“, kuid see on liiga anatoomiline ja ilmetu. Kuju järgi võiks rakendada veel nimetust „võrkpalliviirus“ või miks mitte – „vörkpalliviirus“. Kuna praamiliiklus on katkenud ja saarlaste sajatus mandrile ei ulatu, võiksime selle juurde jäädagi. Aga kui otsida külalisele hellitusnime, siis võiks kasutada hoopis sõna „lämbu“. See eluvorm lämmatab (sõna otseses mõttes) nii lääne inimest kui tema elulaadi.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: