Taksošokk
Riigi arenedes kadusid need kombed peagi minevikku. Aga oli ka neid, mis jäid. Eestlased võtavad tuppa tulles endiselt kingad jalast ära, laulupeod panevad mind endiselt nutma ja autoga punase tule all peatumine on ikka kõigest soovituslik. Kõikide muutuste tuules olen püüdnud ajaga kaasas käia ja käituda nagu moodne eestlane, ühe erandiga - mulle ei meeldi endiselt taksos esiistmel sõita.
New Yorgis, kus ma kaheksakümnendate lõpul elasin, ei oleks kellelegi pähe tulnud taksos ette istuda. Taksojuht ei teinud esiust lukustki lahti, kui just tegu polnud meelelise Vogue'i modelliga, kes tundus iseäranis saadaval. Üksikud erandid välja arvatud, leppisid reisijad meeleldi kohaga tagaistmel kuulikindla klaasi taga. Taksojuhid ei hiilanud kuigivõrd oma hügieeniga. Hommikumaadest tulnud lehkasid tihtipeale idamaa turu järele. Valgetel oli enamasti psühhomõrvari olek ja kehal tihedam karvkate kui lumeinimesel. Niisiis oli tagaistmel sõitmiseks üsna mitu head põhjust.
Kui ma aga Eestisse tulin, panin tähele, kuidas taksoga sõitjad vähimagi hirmuta muudkui esiuksest sisse hüppavad. Neil aegadel olid taksod enamasti beežid Žigulid, sekka mõni must Volga. Taksos esiistmele istumine oli sisenemine juhi eraellu. Tehase käigukanginuppu asendas juhi isikupärale vastav loomakolp või klaaskuuli sisse valatud vaenlase sõrm. Armatuurlauda katsid välismaa kleepsud või pisikesed Eesti valdade vapid. Harvadel juhtudel oli armatuuril pead noogutav Ida-Saksa mängukoer.
Ma püüdsin olla eestlane ja hakkasin ees sõitma, aga ma ei saanud lahti tundest, et ma olen tunginud juhi eravaldustesse. Pealegi näis see ähmastavat juhi ja kliendi suhet. Taga istudes olin mina see, keda teenindati. Ees istudes oli mul tunne, et mind võidakse vajada rehvivahetusel.
Minu koht oli tagaistmel. Juhid nihutasid Žiguli tagavarakarburaatori kõrvale, et mulle ruumi teha. Kui nad mind kuidagi imelikuks pidasid, siis olid nad viisakad ega näidanud seda välja.
Nende vaikimine aga muudkui õhutas mu sisekonflikti. "Kui ma istun taga," mõistatasin ma, "kas ta arvab, et ma pean ennast temast paremaks? Kui ma istun ees, kas ta austab mind rohkem ja petab vähem? Kui põrkavad kokku Žiguli ja kaubarong, kummal istmel on suurem võimalus ellu jääda?"
Ma küsisin esiistmel istumise kohta kõigilt sõpradelt seletust. Oli see mingi nõukogude solidaarsus, mis ajas eestlased ette istuma? Kui tõelises sotsialistlikus ühiskonnas on kõik võrdväärsed, kas siis Marxi meelest oleks hea, et juht ja sõitja istuvad kõrvuti? See tundus põhjendatud, sest sovetid nägid palju vaeva tavalise inimese ülistamisega. Lapsed tahtsid saada traktoristideks. Trammijuhtidest kirjutati laule.
Ma arutlesin selle küsimuse üle aastaid. Lõpuks tüdines mu naine Liina ära ja selgitas, et nõukogudeaegsetes autodes oli lihtsalt esiistmel soojem istuda, mistõttu ka kliendid valisid endastmõistetavalt koha ees.
"Tõesti?" küsisin mina. Mulle tundus see kuidagi liiga pealiskaudne.
"Muidugi," vastas tema. "See on igaühele teada."
"Aga Žiguli on nii väike auto. Temperatuur ei saa ju ees ja taga nii palju erineda."
"Pole aimugi,&r dquo; tunnistas ta. "Aga tundus, et see seletus on sulle nii oluline, sellepärast ma pakkusin."
Katsetasin tema peal oma teooriat, et see on mingi nõukogude harjumus, seotud sõitja ning juhi võrdsusega.
"Rumal jutt!" kihvatas tema. "Midagi nii lolli ma pole elu sees kuulnud." Ta ütles, et nõukogude võrdsuspropagandat võidi ehk tõe pähe võtta kusagil karu pees Venemaal, aga eestlastele ei läinud see sugugi korda.
Mõneks ajaks jätsin sellel teemal peamurdmise. Suunasin oma tähelepanu teistele asjadele, näiteks, miks eestlased kannavad abielusõrmust paremas käes. Miks kõik venelased, kes mulle kunagi on tänaval vastu tulnud, alati suitsule tuld küsivad. Saate aru - põhjapanevatele küsimustele.
Aga ma olen alati ringiga taksode juurde tagasi jõudnud. Alles möödunud nädalal võtsin Helsingis takso. Muidugi istusin taga. Juht oli selline tüüpiline Skandinaavia onkel, ühegi topita sviiter seljas.
"Kas keegi vahel eesistmel ka sõidab?" küsisin.
Ta mõtles natuke aega, enne kui ütles: "Minu naine."
"Aga kliendid?"
"Noh, vahel mõni eestlane ikka satub."
"Ahhaa!" Olin märki tabanud. "Mis te arvate, millest see tuleb?"
Möödus igavik, enne kui ta vastas: "Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud."
"No minu meelest - " ja ma hakkasin talle oma marksistlikku teooriat seletama.
Ta hoidis mõlemad käed roolil ja vaatas otse ette. Aga ma sain aru, et temas tärkas huvi.
