Foto: Shutterstock
Ain Kivisaar on kinnisvaraettevõtte Metro Capital juht.
Noorem põlvkond on kõigis oma valikutes paljuski vanematest pragmaatilisem ning vabam aastakümnetega juurdunud dogmadest. Milleks istuda pikad päevad kontoris? Kaugtöö võimaldab sama tööd teha mugavamas kliimas või keskkonnas. Milleks noorele suur korter, mida on kallis nii osta kui ka üleval pidada? Pigem kompaktne eluase, kus valdav osa ajast vaid magatakse. Milleks isiklik parkimiskoht, kui autot nagunii ei ole ega tule? Pigem elukoht hästi toimiva ühistranspordi läheduses ning turvalise rattaparkla olemasolu.

Kahtlemata ongi kasvav generatsioon keskkonnateadlikum. Kui ühistranspordiga liiklemine on lisaks hingerahule ka odav ja mugav, mille poole pealinn on kiirelt liikumas, siis on ka erasõidukite vähenemine linnaelanike hulgas vägagi loogiline suundumus. See omakorda vähendab nõudlust ja vajadust parkimiskohtade järele, seda eeskätt kesklinna piirkonnas. Linn saaks vajalike hoobadega neid trende võimendada, kuid paraku tundub, et üks käsi pigem lõhub teise tehtavat tööd.

Alternatiivid täna juba laual

Jättes kõrvale aastakümneid juurdunud parkimisnormatiivid, võiks juba lähitulevikus näha linnapildis passiivkortermaju, kus puuduvad omandipõhised autoparklad. Kvaliteetne ühistransport ja kasvav keskkonnateadlikkus suunavad paljusid üha enam loobuma erasõidukitest ning kasutama alternatiivseid liikumisvahendeid. Lühematel linnasõitudel on enneolematult taskukohane kasutada sõidujagamise või rendiratta võimalusi, mille pakkujaid on viimase aasta jooksul turule sisenenud kui seeni pärast vihma. Pikemad sõidud saab soodsalt tehtud rendiautosid kasutades. Puhkavad nii südametunnistus kui ka rahakott. Parkimiskohtade ristkasutus ja väiksem hulk eraautosid võimaldab juba lähitulevikus võrreldes tänasega kordades vähendada parkimiskohtade arvu kesklinna uuselamutes.

Tallinn liigub omasoodu

Iga Tallinnas paiknev 1-2-toaline korter peab sõltuvalt asukohast omama 0,8-1,3 parkimiskohta ning kolme ja rohkema toaga eluase 1-1,4 parkimiskohta.

Kõike seda arvesse võttes tundub mõistmatu, et 2018. aastast keelustati Tallinna uusarendustes parkimiskohad kui eraldi ostetavad-müüdavad omandid ning sisuliselt kinnistati igaveseks korteri külge sunduslik parkimiskoht. Parkimiskoha möödapääsmatus tuleneb omakorda juba 14 aastat tagasi kehtestatud „Tallinna parkimise korralduse arengukavast aastateks 2006-2014“, mis praegust aastanumbrit vaadates ei ole enam kuigi ajakohane. Tuleb ka tõdeda, et arengukava esimene lõik viitab asjaolule, et dokument põhineb 2001. aastal kehtestatud sama paberi eelkäijal, mis on peagi tähistamas kahekümneaastaseks saamist. Ka õiguskantsler avaldas möödunud aastal arvamust, et nii kaua aega tagasi vastuvõetud normatiivi rakendamine ei peaks olema tänaseks oluliselt muutunud keskkonnas ainuvõimalik lahendus, vaid vaja oleks suuremat paindlikkust.

Normatiivi enda sisu on lühidalt kokkuvõttes järgmine: iga Tallinnas paiknev 1-2-toaline korter peab sõltuvalt asukohast omama 0,8-1,3 parkimiskohta ning kolme ja rohkema toaga eluase 1-1,4 parkimiskohta. Kokkuleppel on lubatud ka piirnormidest enamate parkimiskohtade ehitamine, kuid kindlasti mitte vähem. Nii meie põhjanaabrid Helsingis kui ka lõunanaabrid Riias on selles osas tunduvalt kaasaegsemad ning vastupidiselt piiravad parkimiskohtade rajamist kesklinna tsoonides, kus ühistranspordi võimalusi on piisavalt. Seal on normiks 0,3-0,5 parkimiskohta ühe korteri arvestuses ehk piltlikult teeb see umbes kolme korteri peale ühe parkimiskoha. Tallinnas, mille eelarvest panustatakse märkimisväärne osa tasuta ühistranspordi doteerimisele, eeldatakse aga parkimiskohtade sundrajamisega uutelt elanikelt ka isikliku sõiduauto olemasolu.

Keskkonnateadlik arendus pea võimatu

Mida siis teha olukorras, kus tulevased elanikud parkimiskohti ei vaja ega soovi? Kehtivad parkimisnormatiivid on kõigile täitmiseks ning selles osas on keskkonnateadlik kinnisvaraarendus Tallinnas pea võimatu. Jätkuvalt sunnitakse kinnisvaraarendajaid rajama kalleid parkimiskohti, millega autota korteriostjad midagi peale ei oska hakata. Uue elupinna rajamine ilma parkimiskohata on aga välistatud. Mida suurem korter, seda rohkem kohti. Kuna paljudes asukohtades (eelkõige kesklinn) ja turusegmentides (peamiselt väikekorterid) on vajadus parkimise järele juba täna kordades väiksem, siis seisab kinnisvaraarendaja raske dilemma ees – kas ehitada valmis normidele vastav arv parkimiskohti, millega hiljem suurt midagi pihta pole hakata või leida seaduslikke JOKK-skeeme, millega kunstlikult vähendada parkimisvajadust. See on ka peamine põhjus, miks müüakse üha sagedamini uute majade kortereid äripindade, büroode, hotellitubade või lühiajalise majutusasutuse nime all. Nii ametnikel, arendajatel kui ka ostjatel on ebamugav, kuid paberile pandud normid on täidetud!

Tallinnas on kehtivate parkimisnormatiivide muutmise vajalikkusest räägitud juba aastaid. Loodud on töögruppe, peetud konsultatsioone turuosaliste ning linnaesindajate vahel ning töö käib justkui täie hooga juba pikemat aega. Jääb vaid loota, et hea algatus ei sumbu bürokraatia tolmunud koridorides ning betooni ei pea enam pikalt valama paljalt aegunud normi täitmise tõttu, vaid näeme kesklinnas aina enam kortermaju, kus korteriomanikud ei saa elupinna ostuga sunniviisiliselt kaasavaraks kasutuseta jäävaid parkimiskohti. Rohelisemat, puhtamat ja vähem kivisse valatud mõtlemist meile kõigile!