Tallinna vanalinn vajab paremat kaitset
Kiri Tallinnast - nii võiks sõnastada 10. juunil 2008.a. Maailmapärandi Keskuses saabumistempli saanud kirja Tallinnast, mille olid allkirjastanud UNESCO ekspertorganisatsiooni ICOMOS-i ERK aseesimees Andri Ksenofontov ja endine esimees Jaan Tamm.
28. mail postitatud kiri ei ole isenesest pikk, vaid 34 rida ning loetleb üles ilma ühegi hinnanguta üles terve rea objekte, mis viimasel ajal on alates 1997.a. Maailmapärandi Nimistusse kuuluval Tallinna vanalinna kaitsealal, selle reguleerimis- või puhvertsoonis kaasa toonud füüsilisi või visuaalseid muutusi.
On mainitud kinnistupiire ületavat regenereerimistegevust Pikk t 29 ja 29A, suureulatuslikke lammutustöid Vana-Viru, Aia ja Inseneri tänava ning Mere puiestee vahelises kvartalis, samalaadset tegevust Tallinna vanima kauabamaja (1849) lammutamist Rottermanni kvartalis Viru väljak 2 ning lisaks varem lammutatud Kentmanni koolile ka kõrvalasunud Saksa tütarlaste Gümnaasiumi maapealt pühkimist Kentmanni t. 6B. Kirjas viidatakse uute suurte hoonemahtude ilmumisele vanalinna kaitsealale nagu näiteks Kaarli pst 8 ja Kalevi Spa juurdeehitus rajamine, mis oluliselt varjavad lähi- ja kaugvaateid vanalinnale. Sama tendents on täheldatav ka Toompuiestee uue hoonestuse puhul Balti jaama kõrval.
Mõni aeg tagasi vaatamiseks väljapandud „Kõrghoonete teemaplaneering" võeti vastu ilma UNESCO ekspertorganisatsiooni ICOMOS-i tõsiseid märkusi arvestamata. Nimelt arvas UNESCO, et nimetatud teemaplaneeringut ei tohiks enne vastu võtta kuni pole formuleeritud maailmapärandi objekti korralduskava, mis määratleb maailmapärandi objekti konteksti edaspidiste planeeringute jaoks. Olulisi vaateid ja lubatud kõrgusi ei saa ju määrata enne, kui pole kokku lepitud, millised väärtused vajavad kaitsmist ning kuidas need seostuvad vanalinna visuaalse terviklikkusega.
ICOMOS oli samuti arvamusel, et teemaplaneering üksi ei lahenda maailmapärandi objekti siluetile kõrghoonetega kaasnevaid probleeme, kuna tegeleb ainult üle 45 m kõrguste hoonetega. Ometi võivad ka madalamad hooned ( ja nagu on Viru väljaku ümber toimuv odavhoonete püstitamine kujukalt ka tõestanud) avaldada kahjulikku mõju Maailmapärandi objekti väärtusele. Tegeledes vaid 45 meetrist kõrgemate ehk rohkem kui 15 korruseliste hoonetega, jäetakse vaatluse alt välja kogu vanalinn, selle kaitsevöönd ja puhvertsoon. Samuti ei vaadelda vaatekoridore ega sektoreid vanalinnale mere poolt.
ICOMOS-i soovitustest tulenevalt ei tohiks vanalinna ette jäävate hoonete kõrgus ületada absoluutkõrgust + 30, mis tuleneb all-linna linnakindlustuste kõrgusest. Samuti ei tohiks teatud sektorites (näiteks teljel Viru hotell, Olümpia hotell ja sealt edasi piki Liivalaia tänavat kuni Kentmanni tänavani olla kõrgemaid hooneid kui 8 korrust. Ka Toompea taha ei tohiks kõrghooneid ehitada, sest vaadates vanalinna mere poolt, ei tohiks hooned üle Toompea kõrguda. Muutuks ju Toompea siis vaid dekoratsiooniks, mitte poleks tegemist omaette, aastasadu seisnud väärtusega.
Mistahes teemaplaneering peaks nimetama täiendavad kitsendused, mis on vajalikud Maailmapärandi objekti visuaalse terviklikkuse kaitsmiseks. Praegu kiiruga valminud Tallinna vanalinna arengukava neid küsimust sisuliselt ei lahenda. Hoopiski jätab see käsitlemata vanalinna kaitsevööndi. Ometi nõuti seda kõige otsesemalt Maailmapärandi Komitee otsusega 2006.a. ning sama nõudmist korrati nii Vilniuse 2006.a. kui Christchurchi 2007.a. otsustes.
On ju maailmapärandi objekt osa Tallinna linnast ja mõistagi peab vanalinna arengukava või mistahes kava, mis paneb paika kõrghoonete käsitlemise parameetrid Tallinnas põhinema ja olema kooskõlas maailmapärandi objekti haldamise (korraldamise) eeskirjadega. Lähiajal ka volikokku jõudev Vanalinna arengukava kahjuks seda aga ei ole.
Viimasena nimetati kirjas Tallinna vanalinna lõunakülje silueti muutumist seoses kavandatava 24 m kõrguse Vabadussõja võidusambaga, ning tauniti Harjumäel toimunud ajalooliste bastionikonstruktsioonide lammutamist. Sarnaselt 1998. ja 2005.a. toimunud rahvusvaheliste ekspertiisidega taotlesid kirja saatjad enne lõplike otsustuste tegemist Quebeckis toimuval (tegelikult toimuski 29.juunist-5.juulini) Maailmapärandi komitee istungil veel ühe ekspertiisi tegemist kohapeal Tallinnas.
Olgu lisatud, et eksperte Tallinna küll enne Quebecki aastakoosolekut ajapuudusel ei jõutud saata, kuid kuna Tallinn jäi probleemsete objektide nimekirja ning peab esitama ka järgmise aasta veebruariks raporti edusammudest vastavas valdkonnas, siis tõenäoliselt see siiski aset leiab.
Pealegi on Tallinna linnavõimud alates 2005.a. neid ekspertiise alati toetanud ja rõhutanud, et taolised rahvusvahelised sekkumised meie linnaplaneerimise protsessi on aidanud välja tuua meie olulisimaid kitsaskohti. Kuna Maailmapärandi nimekirja kuulumise suurimaid eeliseid on võimalus saada kõrgetasemelisi rahvusvahelisi eksperthinnanguid ja ettepanekuid kultuuripärandi kaitsel, on linnavalitsus seda alati ka hinnanud. On ju enamus kerkinud kitsaskohti linnaplaneerimises, mis on äärmiselt pikaajaline protsess, põhjustatud vähesest kogemusest tulenevatest otsustest. Määrasid ju taasiseseisvumise järel linnaehituslikke ja planeeringulisi otsuseid uuenduslikud standardid ja tõekspidamised, mille hindamiseks puudus aga praktiline kohapealne kogemus.
Ka hilisemad, võrdlemisi tihti toimunud muudatused planeerimis- ja ehitus- ning muinsuskaitse seadustes ei ole olukorda kuigivõrd korrastanud. Seaduseauke kasutades ja oskusliku lobitöö tulemusena on arendajad reeglina alati saanud oma, enamuses vaid kasumihuve arvestava tahtmise. Ja seda enamasti kodanikkonna või teiste huvigruppide huve eirates.
Kuigi 2005.a. toimunud Tallinna vanalinna, kui maailmapärandi objekti evalveerimine tulemusena kanti Eesti pealinn probleemsete objektide nimekirja, käivitas see ometi protsessi, mille kõige ilmekamaks väljenduseks on Viru Poja arendusprojekti peatamine linnavalitsuse poolt. Kahjuks on see ka üks väheseid positiivseid näiteid.
Jättes kõrvale meie kirjas esitatud üksikobjektid ja nende valiku (on ju iga valik subjektiivne ning iga teine kirja kirjutaja võiks pakkuda välja hoopiski teise loetelu), võin õelda, et põhirõhk selles oli suunatud Tallinna unikaalse silueti säilitamise nõude rõhutamisele.
Kuigi praeguse seisuga on Maailmapärandi ohus olevate objektide nimekirjas Euroopast vaid Dresdeni külje all paiknev Elbe jõe ürgorg ning Kosovo monumendid, on enamus problemaatilisi mälestisi (Tallinn, Vilnius, Peterburg, Praha, London) seotud siiski linnade siluetile tekitatud või tekkida võivate kahjudega. Seda just arendajate tegevusest tulenevate negatiivsete ilmingutega kõrghoonete püstitamisel. Juhtus ju ka Tallinnas nii, et peale kõrghoonete teemaplaneeringu kooskõlastusringi (vähemalt muinsuskaitselist) ilmus Tondile veel üks kõrghoonete rühm. Milliseks see teemaplaneering lõplikult kujuneb, saame aga tegelikult näha alles Volikogus.
Et igal pool Euroopas asjad siiski nii hullud ei ole, näitab meie naaberriigi Läti pealinna Riia, mis Maailmapärandi nimistusse sai Tallinnaga ühel päeval, fenomen. Oli ju Riia veel 2006.a. suvel Maailmapärandi komitee Vilniuse kogunemisel problemaatiliste objektide nimekirjas. Ja seda just arendajate poolt Riiga kavandatud kõrghoonete tõttu. Samas esitasid lätlased Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti poolse konkreetse tegevuskava, kuidas probleemi lahendada. Viimane nägi ette ka nõukogudeaegse, Viru kaasaegse kõrgrajatise lammutamist. Arvan, et mitte ainult lubadused, vaid reaalne tegevus linnaplneerimismehhanismide muutmisel muinsuskaitset arvestavamaks, viisid Riia oma siluetiga 2007. aastal Euroopa vastavate auhinnasaajate hulka.
Miks kiri Tallinnast Pariisi üldse läkitati? Oli ju Tallinna Linnavalitsus oma 25.jaanuari 2008.a. kirjaga vastanud Maailmapärandi komitee varemesitatud küsimustele, mis puudutasid kõrghoonet teemaplaneeringut ning vanalinna arengukava, linnamüüri täisehitamist Rannamäe ja Suurtüki tänava kvartalis ning arengutest Viru Pojaga. Samuti käidi välja lubadus 2008.a. I poolel diskussiooni alustamisest riiklike institutsioonidega ja rahvusvaheliste ekspertorganisatsioonide Eesti esindustega Tallinna kui ülemaailmse väärtusega objekti probleemide üle. Seda ülivajalikku arutelu pole toimunud senini.
Ometi ütleb Eesti poolt 1995.a. ratifitseeritud Pariisi konventsiooni ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse kohta tegevusjuhendi § 172 selge sõnaga, et „ Maailmapärandi komitee palub konventsiooniga ühinenud riike informeerida sekretariaadi kaudu komiteed oma kavatsusest teostada või lubada konventsiooni kaitse all oleval alal ulatuslikke restaureerimistöid või uute ehitiste rajamist, mis võivad mõjutada objekti silmapaistvat väärtust. Teatada tuleb nii kiiresti kui võimalik (näiteks enne põhijoonte kavandamist või otsuse tegemist, mida on raske tagasi pöörata), et Komiteel oleks võimalik osutada abi sobivate lahenduste otsingul tagamaks asja silmapaistva väärtuse täielikku säilimist.
Kuna ka viimast pole toimunud, siis jääbki kirja autoritel neid raevukalt kritiseerivate tsunftikaaslaste käest vaid küsida- mis mõjub Eesti muinsuskaitse rahvusvahelisele mainele hukutavamalt, kas probleemidest informeerimine või kümnetes tuhandetes turistide poolt tehtavad ja mööda maailma rändavad fotosüüdistused Toompea lossi ja Oleviste kirikutorni lagunevatest fassaadidest ning antennikolakast Oleviste kiriku tornikiivri välisküljel?
