Täna kardame progressi
Kui president Rüütel stoppas e-valimiste seaduse, rääkis ta sinna juurde, et üldiselt on ikka tegu vajaliku ja tänuväärse asjaga, ainult et "üheksa korda mõõda".
Kuid Eestis pead tõstvat trendi tabasid täpselt mitte riigipea sõnad, vaid just piduritõmbamine. Eriti popp on viimasel ajal rääkida, kui kasulik on sularaha ja et mõrvake see siil, kes kaardiga maksma kutsub. Edumeelses üldsuses kutsuvad seda tüüpi loosungid esile heakskiitvat üminat. Toompealt upitatav "E-valitsus" aga teenib paremal juhul õlakehituse. Algusest peale on hea toon varjamatult põlastada elektroonilist ID-kaarti. See on kas lihtsalt tarbetu vidin või siis sama, mis nutika kapitalisti kallilt aborigeenidele äritud klaashelmed.
Millest sellised meeleolud riigis, kus tuludeklaratsiooni netis täitjate arv purustab rekordeid ja mobiilide "penetratsioon" hakkab väidetavalt ületama 100 protsenti?
19. sajandi algul tegutses Inglismaal ludiitide ehk masinapurustajate liikumine. Need inimesed nägid tööstuslikus tootmises oma tavapärase eluviisi hävingut. Nad astusid sellele toore jõuga vastu.
Ajalooratast ei läinud aga korda seisata. Tööstuse käimapanek tegi Briti impeeriumist maailma majandusmootori ning toona külvatud vilja maitseb saarerahvas oma elustandardis tänaseni.
On olemas ka tänapäeva nähtused, mida nimetatakse neoludiitluseks või neoprimitivismiks, ning mille osalised jutlustavad tehnoloogiast kui kogu maailma kurja juurest. Ehk kuulsaim taoliste vaadete esindaja on USA teadlane Theodore Kaczynski, kes rohkem on tuntud hüüdnimega Unabomber. Ta kirjutas kümme aastat tagasi manifesti, mille avaldamist nõudis pommikampaania abil. Mees püüti kinni ja istub nüüd eluaegset karistust.
Eestis siginenud tehnofoobial pole ilmselt sügavaid ideoloogiajuuri. Tegu on inimeste väsimusega pidevatest muutustest, millega peab läbilöögi nimel kohanema. Samuti pahameelega igapäevaelu sõltuvuse üle süsteemest, mille toimele üksikisikul mõju sama hästi kui puudub.
Tuleks teha vahet legitiimsel kriitikal – mis tabab näiteks e-valimiste projekti nõrku kohti – ning tahtmisel silmad kinni pigistada ja kõiki uuendusi tõrjuda.
Üpris skisofreenilised on katsed kleepida tehnikale külge ideoloogilisi silte. Näiteks et poes kaardiga maksmine on saatanast, sest teenib pankurite nuumamise huve. Ilmselt kujutlevad taoliste väidete esitajad, et sularaha on loodusnähtus, mis ringleb iseenesest nagu vihmavesi. Rahapakkide töötlemine, vedu ja turvamine on äärmiselt kallis ning ka selle maksab kinni tarbija. Et paberraha põleb, vettib, kaob, on elektronpanganduse ajastul enamasti ununenud.
Kusagilt on sugenenud isegi mõtteviis, et tehnofoobia haakub või vähemalt kulgeb paralleelselt "pehmete väärtuste" ja sotsiaalse tundlikkusega. No muidugi! Eks elanud ju inimesed orjandusliku ja feodaalkorra ajal tehnovabalt, s.t sügavas omavahelises harmoonias.
Ning lõpuks võõraviha: tunnistagem, et personaalarvuti loojad Steve Jobs ja Steve Wozniak on meie elu mõjutanud rohkem kui A. H. Tammsaare. Ent see ei anna veel põhjust jänkide peale pahandada.
