27.03.2009, 00:00
Tänavaspordi ohjeldamine
Valimiste eel on parteide tegevus taas luubi all. Majandussurutis vahest hoiab
valimisreklaami ekstsessid sel hooajal vaos, ent mine sa tea: võib-olla
näeme varsti ikka üleelusuuruses, poleeritud näopiltidega
plagusid Tallinna peateedel ja maitsetuid teleklippe.
Peale parteide
viisi kodanikega suhelda häirib inimesi parteiladvikute voluntarism,
suletud valimisnimekirjad, missiooni unustamine ja keskendumine võimu
säilitamisele, mis on kõrvaltvaatajale kui
eetikavaba spordiala. Umbes nagu streetracing, öine
tänavavõiduajamine, põnev vaid osalejatele, kusjuures
sunnitud “pealtvaatajad” tahaksid vaid rahulikult magada.
Eesti Mittetulundusasutuste ja Sihtasutuste Liidu Nõukogu (EMSL) tegi
Allar Jõksi eestvõttel parteidele ettepaneku kokku leppida
käitumisreeglites valimiste perioodil ehk heas valimistavas. See on
üleskutse parteide käitumise eneseregulatsioonile, omamoodi parteielu
eetikakoodeks valimiste ajaks. Lootust andis eelmiste valimiste eel kokku
lepitud e-valimiste hea tava, mida küll ei toetanud Keskerakond. 24.
märtsiks paluti parteidel EMSLi ettepanekule ka kirjalikult vastata, mida
tegidki lõpuks kõik.
Hea valimistava tähendab
seda, et valimiskulutustele seatakse mõistlik ülempiir,
valimiskampaanias tegeldakse sisuliste teemadega ega halvustata teisi, ei
kasutata avalikku raha erakonna huvides, näiteks maksumaksja raha eest
ülalpeetavaid meediakanaleid partei reklaamiks, ega peteta valijat vaid
häälte püüdmiseks kandideerides. Jutt on ennekõike
“peibutuspartidest” parteide valimisnimekirjades, kelle abil siis
osutuvad valituks väiksemad tegelased.
Hea valimistava kiitsid
esimesena heaks rohelised, siis sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit, veidi kauem
läks aega Keskerakonnal ja Reformierakonnal. Keskerakond lisas nimekirja
omapoolseid täiendusi, näiteks ettekirjutusi ajakirjandusele, ega
olnud rahul “peibutuspartide” kriitikaga. Reformierakond ei jaga
arusaama, et valija on poliitreklaamist tüdinud, väites
kristenmichallikult, et pole vahet, kas reklaamitakse pesupulbrit
või erakonda, ning et valijad pole lambakari ja oskavad
käituda ka juhtnöörideta.
Allar Jõksi
ettepanekule reageerisid parteid ootamatult innukalt, loodetavasti mitte vaid
vormitäiteks. Nüüd on ees konkreetsemad jutuajamised, et
kokkulepped ka allkirjastada.
Kodanikkonna rõhutatud
huvipuudus valimiste vastu, olgu kõne all europarlamendi või
kohalikud valimised, on tagatubades ilmselt kõneks olnud ja punased
häirelambid sisse lülitanud. Vist on mõistetud, et
esindusdemokraatia toimimiseks ehk oma tegevuse õigustamiseks tuleb
erakondadel endil peeglisse vaadata.