Tanel Jan Palgi: Nudism – häbiasi või loomulik olek?
Kuumust on nii palju, et kliimaseadmete müüjad ning jäätise ja veega kaubitsejad plaksutavad käsi. Kuid kliimaseadmed, vesi ja jäätis on vaid ajutine leevendus, sest inimesed higistavad ikka ning isegi looduslikest materjalidest riided kleepuvad keha külge. Kas üldse on tarvis sellises kuumuses riideid kanda? Miks mitte avastada julgelt alastus ja astuda nudistide randa või on see tabu? Kas Eestis on nudistidele ruumi?
Oma esimese supluse sel aastal tegin Verevi järves alasti (olin täiesti kaine!). See oli jaaniööl, järve ümbrus oli inimtühi, vaid sõber oli minuga. Ja ma ei häbenenud oma alastust. Hiljem hüppas ka sõber paljalt vette, kuigi alguses kahtles, sest nii pole tavaks, keegi võib näha, ja kes teab, ehk häbenes ta oma keha?
Kas pole eestlastele alasti ujumine siiski omane, sest üks meie saunakultuuri osa on leiliruumist alasti külma vette hüppamine või lumes püherdamine? Päris julge ettevõtmine, mida paljud läänlased teha ei söanda. Saunas kaovad kõik tabud ja hirmud keha ees.
Kuid miks ei meeldi meile alasti inimesed rannas? Miks tõmbame seal paralleele pervertide, lasteahistajatega, liputajatega?
Sest rannas suvitavad lapsed, on peamisi argumente. Kuid tihti võib rannas enam näha vanemate hoole all mängivaid paljaid põngerjaid kui täiskasvanuid. Lapsed ei häbene oma alastust karvavõrdki. Neile on see loomulik, nii nad siia ilma sündisid (nagu me kõik). Nemad ei tea, et Armani, Gucci, Monton või second hand aitavad meil riietuda ja määratleda kuuluvust ühiskonna erinevatesse klassidesse. Probleem näib tekkivat siis, kui alasti ilmuvad välja täiskasvanud nudistid ehk naturistid, kellest me suurt midagi ei tea.
Nudism või naturism on sotsiaalne olemise viis. See on inimrühm, kes ei häbene end, nad tunnevad ennast loomulikult – naturaalselt. Naturismi kontseptsioon tekkis 20. sajandi algusaastatel Saksamaal, kust see levis üle maailma. Naturismi sotsiaalne alastus tähendab ka ühiskondliku elu “alastust”. See on otsuste langetamine ilma saladuste ja kahtlaste afäärideta.
Selline poliitiline liin peaks meile väga meeldima, sest eestlased kasutasid glasnosti poliitikat usinasti ära. Ka nüüdisajal võiks olla rohkem poliitilist “alastust” ning vähem tagatube.
Hitleri valitsemise ajal Saksamaal nudismi ei sallitud. Pole ka ime, sest milline äärmuslik ideoloogia sooviks näha alasti inimesi, kes usuvad sotsiaalset alastust?
Tänapäeva Saksamaal on nudism taas populaarne. Berliini ümbritsevate järvede ääres võib kohata terveid peresid, kes tunnevad suvepäikesest rõõmu alasti olles. Alastus pole tabu ka Berliini kesklinna parkides päevitajate hulgas.
Võibolla on sakslased väsinud dogmadest ja -ismidest (kommunism, natsism, sotsialism, kapitalism) ning nad soovivad olla vabad kuni alastuseni välja? Samamoodi on erinevaid valitsevaid -isme kogenud Eesti, kuid kas oleme lõhkunud maha Berliini müüri keha alastuse ja ühiskonna vahel? Kas oleksime nõus nägema alasti inimesi kohaliku omavalitsuse toetusel turvaliselt aega veetmas nt suvepealinna Pärnu parkides?
Nudism on muutunud ka äriks. Näiteks saab alasti matkata Saksamaa Alpides ja Uus-Meremaa mägedes, kuhu on rajatud lausa ametlikud matkarajad. Viimane positiivne uudis naturistidele tuleb aga islamistlikust Türgist, kus aprillis avati esimene naturistide hotell. Arvestades islamikultuuri kehatabu, on see julge samm edasi. Prantsuse lennukompanii korraldas aga ainult naturistidele mõeldud reisi. Kuigi piletihinnad küündisid taevasse, müüdi lend loomulikult välja.
On ka teistsugust lähenemist, näiteks mullu keelas Šveits Alpides alasti matkamise. See pole aga naturistidele suunatud äri põhja viinud.
Looduses alasti matkamine ja ujumine on väga ürgne kogemus. See laseb enam tunnetada looduse ja inimese ühtsust. Kuid kas lubaksime Eestisse ametlikku nudistide matkarada?
Alastus ei piirdu vaid loodusega. Paljud kunstnikud on läbi viinud projekte, milles kutsutakse kokku tuhandeid inimesi, et siis üheskoos riided seljast heita. Spencer Tunici viimasel fotosessioonil Sydney ooperimaja ees osales üle 5000 inimese. Paljudele oli see elu esimene kogemus kaaskodanike silme all alasti olla.
Kui Inglismaal otsiti keskmist inglast, tuli inimestel end alasti võtta, lasta end mõõta ning hiljem koos avaral põllul keskmise inglase kuju moodustada – seda loomulikult alasti. Naine, kes oli läbinud raske vähiravikuuri, tunnistas, et projektis osalemine aitas tal oma keha taas armastama hakata. See oli vabastav kogemus kõikidele.
Kas Eesti oleks sarnaseks ettevõtmiseks valmis? Kas kujutaksime ette, et Spencer Tunic kutsuks meid alasti fotosessioonile Tallinna laulukaare alla? Kui paljud osaleksid?
Eesti kliimas saab enamiku ajast alasti olla vaid kodus. Ainult suviti on nudistidel võimalus loodusega üks olla, kuid sedagi vähestel ametlikel rannaribadel. Loomulikult esineb mitteametlikke, salajasi randu. Seda kõike seetõttu, et soovime naturiste pigem eemale ajada, mitte näha endi hulgas.
Miks on see nii? On see meie kristliku kultuuriruumi dogma, meie kõrge tsiviliseeritus või häbeneme tegelikult endid ja teisi? Kui palju ametlikke liikmeid Eesti Nudistide Seltsi kuulub, seda ma ei tea, kuid seda tean küll, et mitteametlik nudist on olla väga lihtne. Oma keha mittehäbenevad nudistid võivad meile lausa eeskujuks olla. Nad on sellised, nagu on, ilma valehäbita.
Kui nudism sündis liikumisena alles 20. sajandi alguses, siis eestlased on segasaunas käinud muinasajast saati.
Ka saksa soost modell Heidi Klum toetab keha loomulikkust: “Mu vanemad tundsid end alasti olles vabalt ja mina tunnen samuti. Ma soovin, et ka mu lapsed ei häbeneks oma keha, hoolimata selle kujust, suurusest, pikkusest. Inimkond peaks muretsema muude asjade pärast.”
Tõepoolest, võitleme pigem valehäbita sotsiaalse “alastuse” eest, toetades inimkeha loomulikku olemist.
