Tarmo Kriis: suitsetamiskeelu kontrollimiseks pole vahendeid
Avalike hoonete ees suitsetamise keelamine pole parim relv suitsetamise vastu, arvab tööandjate keskliidu juht Tarmo Kriis.
••Sotsiaalministeerium kavatseb keelata suitsetamise avalike hoonete ees ja kaotada ettevõtetes suitsuruumid. Kuidas hinnata selle plaani mõju ettevõtjatele?
Näiteks suitsetajatest toitlustusasutuste klientidel on kindlasti tunduvalt ebamugavam, aga kui suur see mõju täpselt on, seda on raske prognoosida. Pigem on küsimus selles, kas selliste administratiivsete piirangute seadmine on põhjendatud. Kui eesmärk on suitsetamise vähendamine ühiskonnas, siis saab seda teha edukamalt teiste meetmete kaudu, näiteks soodustada tervislikke eluviise ja seada noortele eeskujusid.
••Kas ettevõtja jaoks väljendub selle muudatuse kahju näiteks vajaduses organiseerida spetsiaalne suitsunurk?
Jah, see on tõesti siinkohal kulu. Täpselt pole teada, kas restoranipidaja hakkab kuidagi vastutama selle eest, kui tema ukse ees suitsu tehakse, või jääb see suitsetava inimese enda vastutusele.
••Mida arvata mõttest kaotada ka eraettevõtetes suitsuruumid?
See on natuke ülepingutatud. Miks peaks ettevõttel keelama suitsuruume hoida? Selle nõude kontrollimiseks kulub ju tohutu administratiivne ressurss, sest ettevõtjaid on kümneid tuhandeid. Tekib küsimus, kuidas hakatakse sellist nõuet kontrollima.
••Ühesõnaga võib kujuneda olukord, kus seadus võetakse vastu, kuid reaalselt ei suudeta seda jõustada?
Alati on kõige lihtsam kehtestada mingi keeld. Praegune suitsetamisvastane plaan on selline propagandamaiguline asi, mille kontrollimiseks pole ressurssi ega tegelikult ka suuremat põhjust. Suitsetamist tasub eelkõige piirata seetõttu, et suitsetajad oma tossutamisega teistele kurja ei teeks, kuid see, mida inimesed ise endale teevad, on nende endi asi ja kui nad rikuvad oma tervist eraldi suitsuruumides, siis miks see peaks olema keelatud.
••Kas meenub veel mõni selline riigipoolne nõue või ettekirjutus, mille täitmine on ettevõtjale ebamugav ja eesmärk küsitav?
Näiteks kaubanduses on selliseid piiranguid ette tulnud. Ettevõtjate õlule pannakse teatud sotsiaalsete probleemide lahendamine: nii viinajoomise kui ka praegusel juhul tubakatoodete piiramine. Tuleb ette küll neid juhtumeid, kus pahesid üritatakse ravida eraettevõttele rahalise kulu tekitamisega, ja ega see väga mõistlik ei ole.
Kui sotsiaalministeerium on selle muudatusega võtnud eesmärgiks suitsetamise vähendamise, siis ehk on laual veel mõni variant, mida võinuks arutada? Väga raske on diskussiooni pidada, kui puuduvad mingisugused konkreetsed uuringuandmed, kas neil piirangutel sellistena on üldse mingi mõju või toime.
Näiteks alkoholimüügi aega vähendati kauplustes tunni võrra. Ettevõtetele on see suur kulu, et näiteks teha alkoholi ja muude toodete lettidele eraldusvahe sisse, sest suured kauplused on tavaliselt veidi kauem lahti kui kella 22-ni, pärast mida on alkoholimüük keelatud. See regulatsioon on iseenesest üsna mõttetu ja puuduvad analüüsid, mis kinnitaksid, et sellel on üldse mingi mõju.
