Me jumaldame Tartu rahu, see on mõttetult isegi sisse topitud meie põhiseadusesse. Miks ometi? Kas need riigid, kellel Tartu rahu pole, on vähem legitiimsed?

Meenutame veel halba Tartu rahust - just püha Tartu rahu juriidilise kehtivuse säilitamiseks ei tehtud 1940 ühtegi pauku, kuna sõjaseisukorras kaotasid endised rahulepingud oma kehtivuse. Aitäh Tartu rahule. Siis pandi see veelgi mõttetumalt ka uude piirileppe preambulasse.

Samas on Venemaa tõrjuv hoiak selle suhtes täiesti mõistetav, kui pöörame tähelepanu järgmistele asjaoludele.

1. Kes kirjutasid alla Tartu rahule? Eesti poolt eesti mehed, aga Vene poolt Adolf Abrami poeg JOFFE ja Isidor Emmanueli poeg GUKOVSKY - bolševikud. Miks peaks üks korralik salaviinast sinise ninaga venelane tunnistama seda, mida mingid juudid on nende eest otsustanud? Kas Eesti isamaalased ülistaks nii väga Tartu rahu, kui näiteks Saaremaa oleks antud venelastele ja rahulepingul oleks Eesti poolt kahe Narva Kommuuni kangelasest vandi allkirjad? Kindlasti mitte. Muuseas eelnevalt arutati asja Maksim Litvinoviga.

2. Venemaa välispoliitika ei lähtu ega pole kunagi lähtunud rahvusvahelisest õigusest. Nende meelest peaks rahvusvaheline õigus kajastama hoopis olemasolevaid jõuvahekordi. Kui Tartu rahu sõlmimise ajal oldi nõrk ja seda vajati, siis praegu on jõuvahekorrad täiesti muutunud, ja venelane ei suuda mõista, miks peaks mingi ammune hädaga sõlmitud leping, mida selle sõlmimise ajalgi väga tõsiselt ei võetud (meenutame 1924. a 1. detsembri mässu, kui Vene väed olid piiri taga valmis), nüüd korraga midagi tähendama?

3. Mis territooriumid liideti Eestiga? Jutt käib eelkõige Narva jõe tagusest maast ja Petseri kandist. Mõlema territooriumi liitmisel pole mingit mõistlikku põhjendust, sest need on iidsed vene alad. Sajandeid on Eesti-Vene piiriks olnud Narva jõgi. Ajaloolased teavad rääkida, et kui Eesti pinnal mingid rootsi või liivi jõugud möllasid, siis aktiviseerusid venelased alles siis kui jõugud ületasid Narva jõe. Mõlemad pooled aktsepteerisid seda piirina. Petserimaa on aga üks ürgne vene kant ja on seda mingil määral praegugi, sest kommunistid ei saanud seda Eesti Vabariigi koosseisu kuulumise perioodil piisavalt hävitada ja seal oma repressioone läbi viia. Eriti narr on isamaalastel praegu seda ürgvene kanti tagasi tahta. Venemaad tuleks sügavalt tänada, et ta need territooriumid koheselt 1944-45 tagasi võttis ja sellega suured pingekolded likvideeris. Samuti et ta neid näiteks 1994. aastal koos Vene vägede väljaviimisega Eestile tagasi ei sokutanud. Kurjemat plaani Eesti omariikluse vastu oleks raske välja mõelda.

4. Mis mõttetuid nõudmisi veel esitati? Artikkel VIII ütleb "Mõlemad pooled vastastikku loobuvad oma sõjakulude, see on, sõjapidamiseks kulutatud riigi-väljaminekute tasumisest, kui ka sõjakahjude, see on, niisuguste kahjude tasumisest, mis neile või nende kodanikkudele tehtud sõjaliste korralduste läbi, kaasa arvatud igasugused vaenlase maal ettevõetud rekvisitsioonid." Seejärel kinnitatakse, et mingeid varalisi nõudmisi üksteise vastu pole jne.

Ja siis tuleb matsti - kõike eelnevat arvesse võtmata - Venemaa annab Eestile viisteist miljonit rubla kullas, sellest kaheksa miljonit ühe kuu, aga teised seitse miljonit kahe kuu jooksul rahulepingu ratifitseerimise päevast arvates. Raha tasuti õigeaegselt. Mille eest? Põhjenduseks toodi, et Eesti Venemaa osana peaks saama proportsionaalse osa Venemaa kullavarudest. Aga see arvestuslik osa oli vist ca 5 miljonit, Eesti nõudis algselt hoopis 88 miljonit, mis oli ca kuuendik Venemaa kullavarudest. Absurd! Kaubeldes lepiti kokku 15 miljonile (11,6 tonni kulda).

Muidugi on puhas rõõm venelasi röövida, aga ei maksa unustada, et samas venelastel ei ole mõnus lasta ennast röövida. Eestile antakse millegipärast veel 24 laeva, mis vist jäid saamata ja miljon tessatini metsa, mis jäi vist ka saamata.

Kokkuvõtteks neile, kes pole veel asjast aru saanud. Eestlased on Tartu rahust totralt lummatud, õiguse asjatundjad seletavad selle iga geniaalset artiklit, ajaloolased põhjendavad kõigi nõudmiste vajalikkust. Teisisõnu - eestlane kaotab kohe mõistuse, kui ta ütleb Tartu rahu kuna Tartu rahusse suhtub eestlane nagu usklik jumalasõnasse.

Venelased aga meie seisukohti ei jaga - juba see disbalanss viitab, et miski pole siin päris korras. Lummus põhineb faktil, et venelastele õnnestus ära teha, nende ajutine abitus justnagu kavalalt ära kasutada. Tulemuseks oli karjuvalt ebaõiglane rahu Venemaa suhtes, täis mõttetuid nõudmisi. Ja nii nagu ebaõiglane Versailles' rahu ärritas Saksamaad, ärritab Tartu rahu ka Venemaad. Sel viisil kujunes Tartu rahu ebaõiglusest omamoodi viitsütikuga pomm kahepoolsetes suhetes ja see on seda seniajani.

Soomega sellist rahu polnud ja Soomel läks paremini. Ja pole midagi imestada. Ja siis topiti Tartu rahu veel otsekui õrritamiseks Venemaa nina alla, kui piirilepingud olid sõlmimisel. Pistke persse see Tartu rahu ütlevad venelased ja õigustatult teevad. Ja lisaks mõelgem, mida tähendavad kahe juudi allkirjad valdavalt antisemitistlikul maal.

Vene ajaloolane Artjomenko ütles, et Eesti peaks Tartu rahu pärast vabandama, seda tegema pole muidugi mõtet hakata, kes siis venelase ees vabandab, aga võiks ka endale aru anda, et vabandamine ja 15 miljoni kuldrubla tagasimaksmine oleks mõistlikum tegu kui lõputu Tartu rahu fetišeerimine.