Muidugi pole asi ainult puudes: Ääsmäe külarahvas on võitnud esimese lahingu Rootsi prügikontserni vastu. Taarausulise tagapõhjaga Rannu Soo Kaitse Seltsing heitleb Ida-Virumaal uskmatu Kiviõli Keemiatööstusega. Rahvas on haaranud sõnarelva ja tõusnud oma kodu kaitsele. Kui Esimene fosforiidisõda käis moskoviitide ja nende siinsete satraapide vastu, siis nüüd on vastased Lääne kontsernid, nende teenistuses olevad kohalikud ettevõtjad ja vahel lausa Eesti valitsus ise. Niisiis puhuti ka kodu- ja sissisõda.

Külarahva heitlus rahamasinatega ei pruugi olla sugugi lootuseta. Esiteks näib olevat rahvas vabanemisrõõmu ja vaesuspaine tardumusest ärganud. Teiseks kehtivad Eestis juba seadused, kõrgete kahjutasunõuete õhus hõljudes võivad tublid paragrahviväänajad turbaaukudest ja puuõõntest varanduse leida. Kolmandaks ulatavad Euroopa Liidu vanemate vennasriikide kogenud seltsimehed meile kindlasti oma abistava käe. Greenpeace'i laevu oli Tallinna sadamas juba möödunud nädalal sõelumas näha. Saksamaalt tulevad meile roheliste hordid, kelle käed on olnud ahelates juba kõigi Euroopa rööbaste ja sillakäsipuude küljes. Prantsusmaalt saabuvad veoautojuhid, kes harjunud kord aastas Pariisi blokaadirõngasse võtma ja küllap saavad nad ka Tallinnaga hakkama. Inglise kaevuritel on aga mitmesaja-aastased kogemused maa-aluses töövõitluses.

Ühesõnaga, Euroopa ei impordi väiksele armsale Eestimaale mitte ainult supermarketeid ja metsalangetajate töökohti, vaid ka ametiühinguliikumist, loodushoidu, antiglobalismi ja vastupanuliikumise oskusteavet. Ega nad niiväga küsi, kas me neid vajame: oleme ju üks Euroopa ja ega naftalaik Läänemerel riigipiirist hooli.

Teine fosforiidisõda pole mitte ainult sõda eilse ja homse päeva vahel sinus eneses, mitte ainult kodusõda, vaid ka maailmasõda. Koos Saksa jäägritega tulevad Eestisse ka looduskaitsjate Sturmabteilungid ja nende mõõduvõtmisest sõltub suuresti Eestimaa karude julgeolek.