Foto: Jaanus Lensment

Esmalt on oluline rõhutada, et Eesti ja teiste riikide teenuste, sh jaeteenuste, üks-ühele võrdlemine ei ole olemuselt õige, kuna turuolukord ja ka muu taustsüsteem on eri riikides erinev.

Ajakirjanik pole artiklit kirjutades arvestanud sellega, et erinevates Euroopa riikides peavad telekomioperaatorid lähtuma nii oma võrguinvesteeringute planeerimisel kui hinnastuse kujundamisel just oma koduriigi taustsüsteemist. Eesti elanikkond on Euroopa üks väiksemaid ning rahvastiku tihedus omakorda Euroopa üks madalamaid. Sellest tulenevalt on ka paratamatu, et internetivõrke rajades on investeeringu vajadus iga kasutaja või kodu kohta sellevõrra suurem.

Lairiba jaehindadest rääkides on oluline rõhutada, et jaehindu kujundab Eesti turul vaba konkurents. Jaeteenuste pakkumiseks saab turul tegutseda sooviv operaator kasutada oma sidevõrku, kuid on võimalik rentida hulgiressurssi ka Telialt.

Jääb arusaamatuks, miks on artiklis sihikule võetud Telia jaehinnad ja hinnavõrdlusest on välja jäetud teiste suuremate teenusepakkujate (STV, Elisa) hinnataset puudutav info? Lihtne võrdlus näitab, et lairiba jaehindade hinnatase on Eesti erinevatel teenusepakkujatel üsna sarnane ka olukorras, kus Telia hulgihinna küsimus ei mängi rolli, kuna operaatorid (nt STV, Elisa, Fill) kasutavad teenuse pakkumiseks neile kuuluvat võrku, mitte ei rendi seda Telialt.

Telia poolt saadeti ajakirjanikule ka mõned näited eri operaatorite jaehindadest, samuti on see info vabalt kättesaadav teiste teenusepakkujate poolt. Kui neid hindu võrrelda, on näha, et sama kiirusega pakettide puhul on hinnavahed väikesed, jäädes näiteks 100 Mbit/s kiiruse puhul vahemikku 19-25 eurot (võrreldud Telia, STV ja Narvas tegutseva Filli hindu – viimasele viidatakse ka Ekspressi artiklis) ning 300 Mbit/s pakettide puhul vahemikku 25-33 eurot. See näitab, et nii suurtel kui päris väikestel operaatoritel on jaehinnad väga sarnased ning hinnaerinevused kuutasus pole suuremad kui paar- kolm tassi kohvi.

Tagamaks kiire Interneti kättesaadavus võimalikult laiale elanikkonnale, investeerib Telia Eesti valguskaabli kõrval ka kiiresse vaskkaabli põhisesse tehnoloogiasse, mis võimaldab kiiret, aga mitte ülikiiret internetti. Paljudes riikides panustatakse vaid valguskaablile ja sellest tekivad ka suured hinnaerinevused ülikiire internet pakkumisel. Mis puudutab 100 Mbit/s ja suuremate kiiruste osakaalu Eestis, siis Telia klientidest kasutab selliseid kiirusi mitu korda enam kodusid, kui artiklis välja toodud 11%. Seda on märgatavalt enam kui Eestis keskmiselt.

Äärmiselt kummalisena kõlab artiklis ka väide, justkui takistaksid Telia poolt tarbijatele pakutavad lairibateenuste jaehinnad pakkuda Tele2-l oma klientidele märksa soodsamaid jaehindu. Nimelt väidab Tele2, et on küll proovinud oma klientidele ise ressurssi rajades soodsamaid hindu pakkuda, kuid kliendid pole seda vastu võtnud Telia süül (!?). Kuidas peaks sellisesse süüdistusse üldse suhtuma? Kui Tele2 poolt pakutava teenuse suhtes näib klientidel puuduvat usaldus ja huvi, siis võib-olla on turul levinud arusaam, et Tele2 soodsa hinna taga on mingi ebameeldiv nõks või halb kliendikogemus? Sellises olukorras ei saa süüdistada teisi konkureerivaid teenuseosutajaid.

Telia poolt oleme seisukohal, et tarbija ei tee valikut üksnes hinna, vaid ka teenuse kvaliteedi, paindlikkuse ja üldise klienditeeninduse vaates. Telia pingutab parima tulemuse nimel kõigis nendes kategooriates ning väga suurt rõhku paneme nii meie poolt pakutava teenuse kvaliteedile kui ka klienditeenindusele.

Rääkides põgusalt lairiba hulgiteenusest, on selle ülesehitus ja muud parameetrid erinevates riikides väga erinevad. Seega ei saa vaadata üksnes seda, milline on hulgiteenuse hind, vaid mõistma peab ka seda, milline on selle teenuse sisu (ressursimaht) ja parameetrid. Piltlikult öeldes saab mõnes riigis sama hinna eest hulgiturul enda kasutusse näiteks mootorratta, Eestis aga auto või teatud juhtudel koguni bussi, mille abil saab teenindada suurt hulka tarbijaid. Teisisõnu, Telia Eesti hulgiteenus võimaldab teisel ettevõtjal teenust omakorda edasi jagada bussitäiele klientidele. Kui bussis on kümme klienti, siis ongi hulgihind samaväärne teiste riikide hulgihinnaga.

Kokkuvõttes on pelgalt eri riikide hulgihindade võrdlus asjakohatu ja eksitav. Mõni aeg tagasi uuendas ja laiendas Telia oma lairiba hulgiteenuste valikut ja selle ülesehitust veelgi. Selle tulemusel jõudis turule uus, varasemast erineva ülesehituse ja hinnastamisloogikaga lairiba hulgiteenus. Seega on ainuüksi Telia teenuseportfellis võimalik leida lairiba hulgiteenuse osas erinevaid variante ja valida nende seast sobivaim.

Eraldi vajab rõhutamist, et Telia pakub lairiba hulgiteenust rangelt reguleerituna. See tähendab, et regulaator (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet) teostab Telia tegevuse suhtes hulgiturul pidevat ja ulatuslikku järelevalvet, sh regulaarset iga-aastast hinnakontrolli. Regulaatori hinnangul on Telia tegevus lairiba hulgiturul olnud õiguspärane ja hinnad põhjendatud.