Kevadisest “krokodillide” komisjonist saadik on järgmise aasta raha­arutelud tunnistatud totaalselt kinniseks. Asjassepuutuvad dokumendid varustatakse juurdepääsupiiranguga ning valitsuse nõupidamiste kohta avaldatud ametlik teave kuulub oma infokülluselt samasse klassi sõnumitega, mida avaldas ENSV juhtkonna koosviibimistest Rahva Hääl.

Ühena vähestest eranditest avalikustas rahandusministeerium lõpuks 11. juulil ministeeriumidele 2009. aastaks kehtestatud piirsummad.

Mis on infosulu sisuline põhjendus? Rahandusminister Ivari Padari (SDE) avaldus pärast 3. juuli valitsuskabineti koosolekut: “Esialgsetest otsustest rääkimine tekitaks vaid segadust.” Sama mõtet pakkus Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi (Reformierakond) EE usutluses: “Mitte varjamiseks, vaid eksitamise vältimiseks.”


Tõlgin kokkuvõtlikult: “Eesti elanikud, te pole piisavalt usaldusväärsed, et tohiksite saada pidevalt teateid millestki nii tundlikust kui teie endi elu tuleval aastal oluliselt mõjutav riigieelarve. Valijad, te olete liiga rumalad ja naiivsed! Kui teile näidata, mis tegelikult toimub, siis kaotate pea ega saa enam millestki aru.”


See poliitika on ehk lühiajaliselt mugav kitsale ringile, kes keset palavat suve peab kusagilt 10 miljardit krooni kärpeid välja munema. Eesti ühiskonna seisukohalt laiemalt on tegu taandarenguga. See tähendab, et valitsuse otsustusprotsesside läbipaistvus asub otseses sõltuvuses sellest, kui hästi või nigelalt parajasti läheb. Kuna avalikkuse, huvigruppide ja miks mitte ka opositsiooni kaasamine debattidesse on momendil tülikas, siis keerame lihtsalt kruvid kinni ja unustame nii kodaniku- kui infoühiskonna olemasolu.

Muide, kas teile ei tundu nunnu, et samal ajal, kui esialgsete otsuste avaldamine eelarve ja selle kärbete kohta “tekitaks vaid segadust”, kuulutas valitsus 1. juulil Eestis välja avaliku arutelu ideede kohta “Eesti majanduskasvu hoogustamiseks ja töökohtade loomiseks”?


Selline poliitika ei saa muidugi olla jätkusuutlik. Iga päev tilgub meediasse mingi uus infokild plaanitavast: koolitoidu kärpimine või omavalitsuste rahaeraldiste lõige. Ühel päeval kaebab rasket olukorda Rahvusraamatukogu, teisel vabaõhumuuseum, kolmandal kurdavad ministrid Pihl ja Lang, et õiguskaitsekulusid vähendada on lihtsalt mõeldamatu. Selliste sõnumite peale jääb aga üle vaid õlgu kehitada, kuna puudub kontekst, millesse neid panna. Millised on alternatiivid ja valikud? Hetkel on need peidetud juurdepääsupiirangu templite taha.


Eestis on kombeks uhkustada, kui palju saadame eksperte Gruusia, Ukraina ja muude arenguriikide suunal õpetama euroopalikku democracy’t ning transparency’t. Mulle tundub, et need eksperdid võiks vahelduseks külastada Tallinnas Toompead ning korraks meenutada neidsamu põhimõtteid. Hetkel on need lihtsalt konjunktuursetel kaalutlustel ja bürokraatliku mugavuse tagamiseks nurka visatud.