01.08.2008, 00:00
Tembeldajad
Andrus Ansipi valitsus rakendab 2009. aasta riigieelarve ettevalmistamisel
mõttetult ranget infosulgu ning sünnitab sellega ühiskonnas
rohkem hirme, kui asi tegelikult väärt on.
Kevadisest
“krokodillide” komisjonist saadik on järgmise aasta
rahaarutelud tunnistatud totaalselt kinniseks. Asjassepuutuvad dokumendid
varustatakse juurdepääsupiiranguga ning valitsuse nõupidamiste
kohta avaldatud ametlik teave kuulub oma infokülluselt samasse klassi
sõnumitega, mida avaldas ENSV juhtkonna koosviibimistest Rahva
Hääl.
Ühena vähestest eranditest avalikustas
rahandusministeerium lõpuks 11. juulil ministeeriumidele 2009. aastaks
kehtestatud piirsummad.
Mis on infosulu sisuline põhjendus?
Rahandusminister Ivari Padari (SDE) avaldus pärast 3. juuli
valitsuskabineti koosolekut: “Esialgsetest otsustest rääkimine
tekitaks vaid segadust.” Sama mõtet pakkus Riigikogu
rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi (Reformierakond) EE usutluses:
“Mitte varjamiseks, vaid eksitamise vältimiseks.”
Tõlgin kokkuvõtlikult: “Eesti elanikud, te pole piisavalt
usaldusväärsed, et tohiksite saada pidevalt teateid millestki nii
tundlikust kui teie endi elu tuleval aastal oluliselt mõjutav
riigieelarve. Valijad, te olete liiga rumalad ja naiivsed! Kui teile
näidata, mis tegelikult toimub, siis kaotate pea ega saa enam millestki
aru.”
See poliitika on ehk lühiajaliselt mugav kitsale
ringile, kes keset palavat suve peab kusagilt 10 miljardit krooni kärpeid
välja munema. Eesti ühiskonna seisukohalt laiemalt on
tegu taandarenguga. See tähendab, et valitsuse otsustusprotsesside
läbipaistvus asub otseses sõltuvuses sellest, kui hästi
või nigelalt parajasti läheb. Kuna avalikkuse, huvigruppide ja miks
mitte ka opositsiooni kaasamine debattidesse on momendil tülikas, siis
keerame lihtsalt kruvid kinni ja unustame nii kodaniku- kui infoühiskonna
olemasolu.
Muide, kas teile ei tundu nunnu, et samal ajal, kui esialgsete
otsuste avaldamine eelarve ja selle kärbete kohta “tekitaks vaid
segadust”, kuulutas valitsus 1. juulil Eestis välja avaliku arutelu
ideede kohta “Eesti majanduskasvu hoogustamiseks ja töökohtade
loomiseks”?
Selline poliitika ei saa muidugi olla
jätkusuutlik. Iga päev tilgub meediasse mingi uus infokild
plaanitavast: koolitoidu kärpimine või omavalitsuste rahaeraldiste
lõige. Ühel päeval kaebab rasket olukorda Rahvusraamatukogu,
teisel vabaõhumuuseum, kolmandal kurdavad ministrid Pihl ja Lang, et
õiguskaitsekulusid vähendada on lihtsalt mõeldamatu.
Selliste sõnumite peale jääb aga üle vaid õlgu
kehitada, kuna puudub kontekst, millesse neid panna. Millised on alternatiivid
ja valikud? Hetkel on need peidetud juurdepääsupiirangu templite
taha.
Eestis on kombeks uhkustada, kui palju saadame eksperte
Gruusia, Ukraina ja muude arenguriikide suunal õpetama euroopalikku
democracy’t ning transparency’t. Mulle tundub, et need eksperdid
võiks vahelduseks külastada Tallinnas Toompead ning korraks
meenutada neidsamu põhimõtteid. Hetkel on need lihtsalt
konjunktuursetel kaalutlustel ja bürokraatliku mugavuse tagamiseks nurka
visatud.