Kultuuriloo-alast kirjandust ilmub ju pidevalt ja väga erinevates žanrides: kasvõi Ilmar Talve ja Indrek Jürjo akadeemilised uurimused, Evi Puskari ning Erika Auliku memuaarid, kirjandusloo-kesksemast Maie Kalda vägagi pretsiissete uurimuste kogu ”Mis loom see on?” Aga kirjanduslike suurmeeste biograafiatega on asi tõepoolest kehvavõitu, kuigi ainelisi eeldusi nende sünniks pakub kultuuriministeeriumi kirjandusklassika programm. Mitmekülgse, mitte koolipapaliku biograafia (neid meil ikka natuke on ka) kirjutamine on väga nõudlik ülesanne: tuleb tunda nii isikut kui ka tema ajajärku. Tuleb sisse elada, tajuda ajaloo voogamist ja üksikisiku eksistentsiaalset olu kõigis selle väljendusvormides. Ja siis peab olema õnne näha ühel n.-ö. jumalikul hetkel mingisugust tähenduslikku tervikut. See on kõige olulisem punkt. Sest milleks muidu ikka pusida? Näha tervikut, see on suurim, ütleksin ma Tuglast parafraseerides. Kusjuures ma muidugi ei arva, et on olemas mingid patentsed tähendused, oluline on nägemisvõime ja selle väljendamise täpsus. Postmodernsel ajal on aga meie silmad seatud tihti teisiti, see on võib-olla üks põhjus, miks suuri biograafiaid eriti pole. Kuigi mulle tundub: kui on nähtud midagi olulist ja terviklikku, siis pole biograafia ”suurus” tingimata tähtiski.

Noorematest kirjandusloolastest-biografistidest meenub mulle hetkel Lauri Sommer Uku Masingu süvenenud uurijana. Minu jaoks on ta andnud Masingust ühe võimaliku tervikkäsitluse. Masing on aga mõnes mõttes kosmiline erijuhtum, erutus tema ümber pole kunagi lakanud. Oletan, et vahel mõeldakse: mida see või teine tolmualune eesti klassik meile ikka enam ütleb? Tegelikult ütleb ta meile väga palju, ütleb “kõik”, nii nagu iga füüsilis-vaimne kontiinum, eksistentsiaalne tervik, meie enestegi saavutuste ja hädade peegeldus. Aeg on nii suhteline mõiste, et tegelikult me oleme kõik võrdselt tolmualused. Küsimus on muus, selles, kas me killurebimise ajastul oleme ”kõige” nägemiseks ja selle vastuvõtmiseks võimelised. Aga eks õpetada ole ikka lihtsam kui ise teha…

Meie palgalised-professionaalsed kirjandusteadlased on sattunud teooria radadele. Jaan Krossi või Paul-Eerik Rummo juubeliartiklit sa neilt „Loomingusse“ ei telli. Kas saab tillukese kultuuri puhul pidada mõistlikuks olukorda, kus professionaalid ujuvad teooria süvahoovustes, aga üldkultuurilist teadmist toodavad esseistid ja ajakirjanikud?

Loomingu toimetajana ütleksin küll, et meil võiks olla rohkem esseiste, kes valdavad nii eesti tänapäevast kui ka möödaniku kirjandusilma. Natuke neid on, aga tihti tunnen ma niisugustest vaimudest puudust. Samas on ka väiksema kõlajõuga teoreetikute loožid vajalikud. Lõpuks on ju küsimus alati meie keele ja mõtlemise arendamises, tema maailma-hõlmavuse sünkroniseerimises.

Minu kujutlust mööda on biograafia või ka mõne perioodi kirjanduskäsitluse kirjutamiseks vaja teadmist, empaatiat ja head sõnastamisoskust. Kuidas on lood meetodiga? Kas Sa ise lähtud oma kirjutistes mingist meetodist? Harrastad poststrukturalismi või postkolonialismi?

Mu meetod on narratiivne kõige laiemas tähenduses, kirjutan lugu, mõne inimese, nähtuse, sõna või aate lugu. Kirjanduslugu sõna otseses mõttes. Jaan Undusk on nimetanud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse üheks uurimisteemaks ”Eesti identsusnarratiivid”, ja ma arvan, et minule jõukohane tegevus mahuks kindlasti selle ilusasti sõnastatud teema raamidesse. Oletan, et ma ei järgi otseselt mingit eeskuju, või kui, siis pigem mõnd ilukirjanduslikku loogikat. Tunnen näiteks teatavat lähedust Edgar Allan Poe loomingufilosoofiaga, kuigi seda oleks siinkohal keeruline selgitada. Igatahes olen kujutlenud ideaalina traditsioonilist kirjandusloolist teksti (enam-vähem selliseid ma ju kirjutan), millel oleks natuke ebatraditsiooniline mõju. Teksti, mis oleks loetav novelli- või romaanikavandina, millesse on parimal juhul müüritud isegi mingi salapärane ”nevermore”, aga mis samal ajal ja ennekõike oleks uurimus, sealjuures latti alla laskmata. Ühesõnaga, suutmata midagi originaalset välja mõelda, üritasin traditsioonilist žanri pisut reanimeerida.

Loetud tarkuse kasutamise kiusatus on muidugi alati suur, aga sellele tuleks järele anda siis, kui loetu on tõeliselt omastatud. See on nagu failivahetusprogramm: su arvutis olevad failid pärinevad mujalt maailmast, aga ometi on nad samas ka sinu omad.  Sellise iseendasse integreeritud teadmise kasutamine pole enam piinlik ega kunstlik ega mõju efektsetel karkudel komberdamisena, nagu vahel mõned teoreetilised kirjanduskäsitlused paraku mõjuvad.

“Minu arvates oli Betti Alveri elu vapustav, aga Karl Muru raamatust ei saa me selle kohta midagi teada,” kirjutas hiljuti Tiit Hennoste. Kas eriline delikaatsus looja elu ja isiku avamisel on meie rahvuslik omapära või lihtsalt mahajäämus, viletsate aegade ja olude relikt?

Muidugi on meie ajalugu seesugust delikaatsust soodustanud: ärkamisajal tegutsesid ju pooljumalad, kelle ikoonid ehtisid hiljem kooliklasse ja rahvamaju. Selline sakraalsus oli rahvuse kiire tõusu ajajärgul vältimatu. 1930. aastatel edendati kirjaniku-rahvajuhi imagot. Nõukogude ajal olid (lubatud) kirjandusklassikud samuti pühad, sümboliseerisid allasurutud rahvust, kadunud kuldaega ja vaikset vastupanu. Võib-olla see tõesti ongi meie rahvuslik omapära ja miks me peaksime tahtma sellest kibekiirelt loobuda? Desakraliseerimine tuleb vabades oludes ju niikuinii, ikka asub keegi mõnda jumalat või isa “tapma” jne. Too meie kirjanike ajalooline ”pühadus” ja tänapäevane ”isiku avamise” tarve ei pruugi olla vastandlikud, vaid pigem täiendavad mõisted. Jaan Kross on näiteks oma mälestustes ennast ise julgelt desakraliseerinud: rääkinud oma pikantsetest kokkupuudetest KGB-ga, oma hirmudest, naissuhetest, avaldanud endast palju radikaalsema aktifoto kui Kadri Kõusaar. Ometi pole see Krossi tähendust meie vaimuilmas karvavõrdki muutnud: Tema Pühaduse inimlik olemus on meie jaoks lihtsalt avardunud. 

Kuivõrd dikteerivad poliitilised hoiakud meie praegust kutuurimõistmist? Kas historistlik tasakaalukus on sündinud?     Kas jagub sul sümpaatiat mõne punasepoolse kirjamehe suhtes?

Ma kuulun kristlik-demokraatlikku erakonda, aga olen palju (ja loodetavasti empaatiaga) tegelnud sotsiaaldemokraatlike kirjanikega, kes on minu jaoks olnud olulised. Oma esimese „valgustuse“ ajaloo dramaatilisest voogamisest sain Karl Ast-Rumorit uurides, kes oli ju üsna globaalne sotsialist, n-ö vana punane. Valimistel ma tema poolt ei hääletaks, aga vaimulugu on teistsugune, lõpmatult avaram stiihia, seda uurides tuleb parteilis-poliitilised eelistused kõrvale heita.

Kultuurimõistmine on ikka igasuguste -ismide kütkes, mõnel neist on ka tugev poliitiline mekk küljes. Mingil määral viivad need tunnetust edasi, mingil määral ahendavad vaatevälja. See on igavene paradoks. „Historistlikku tasakaalukust“, mingit sünteesi, võib taotleda individuaalselt, ühiskonnas tervikuna seda loota ei maksa.

Kas Toomas Liivi—Wimbergi liin pakub usaldusväärset kultuurikäsitlust?

Toomas Liiv huvitub muide samuti identsusnarratiivist, näiteks eesti sotsrealismist ja meie veneriiklikust identiteedist. On selge, et tegu on puhtakujulise Tallinna vaimu esindajaga, kelle jaoks eesti asi, mida ta virtuoosselt valdab, on eeskätt mingi mängulis-paroodiline seadeldis. Usaldusväärsust tavatähenduses ma temalt ei ootagi, tal on muud voorused. Tema õpilastel on õpetajaga kindlasti vedanud, aga neil tuleb kõvasti pingutada. See mäng, mida harrastab Jupiter, ei tarvitse Härjal alati hästi välja kukkuda.

Kuidas Sa leiad oma aine? On Sul selleks mingi süsteem? Või määrab selle uurija intuitsioon või Loomingu vajadus?

Teema leian ajaloos ringi vaadates, mis on üks mu lemmiktegevusi. Selles mõttes ma reisin tihti. Ja vahel suunab ka tähtpäeva tähistamise vajadus. Kui on olemas üldusem metateema, “identsuse narratiiv”, siis on põhimõtteliselt ükskõik, millise nähtuse või isiku kaudu sellesse sukelduda. Aga eks muidugi tahad lugejat ka mõne uudse seigaga üllatada. Kirjandusloolane peaks tooma lugejale alati hea sõnumi, mis ütleb: armas sõber, me oleme tegelikult rikkamad, kui võiks arvata! Raamatu koostasin kronoloogiliselt: see peaks andma mingi väga punktiirse ülevaate XX sajandi kirjanduslikust eesti asjast.

Sinu raamatus leiab nii päris ammendava biograafilise käsitluse Jaan Lõost kui tundelise sisseelamiskatse Mart Mägeri maailma. Kumb pakkus rohkem loomisrõõmu? On neil lähenemistel mingit põhimõttelist erinevust?

Lõo oli Mart Mägrale lähedane, neid sidus teatav eraklikkus ja intensiivsed looduselamused. Ja muidugi sügavalt läbituntud rahvuslikkus. Tavaliselt peetakse Lõod meie viikingi-romantika algatajaks. Aga sama algatuslik oli tema veidi idapärasel kõiksusetajul põhinev looduslüürika, mis leidis hiljem programmilise väljenduse ka Vesipapi (Mart Mägra luuletajapseudonüüm –KK) luules. Niisugused läbi aegade kulgevad tekstuaalsed seosed on maagilise loomuga, palju salapärasemad,  kui ülimalt proosaline oletus, et kuskil Pariisis pesitseb mõni Meroving, kes kannab endas tilgakest Jeesuse verd. Sest niisugused seosed viitavad ideede sõltumatule eksistentsile ja see on ju peaaegu nagu jumalatõestus, eks ole?  Tõsimeeli rääkides oli Mart Mäger minu õpetaja ja seepärast olen tundnud huvi tema vaimsete tagamaade vastu, nähtuste vastu, mis teda võisid mõjutada ja andsid talle sisemist tugevust. Nii et need kaks käsitlust on oma erilaadist sõltumata lahutamatud. Lõo pole luuletajana mingi eriline suurus, aga ta üks neid, kes koondab endasse XIX sajandist lähtuva vanaeestiliku kultuuri-ideoloogia, ilma milleta poleks meid euroopa-eestlastena ju üldse olemas.

Miks su raamatust puuduvad kõik enne iseseisvusaega kirjutatud ja avaldatud tekstid? Peale selle oli Sul vist paras ports raadiovestlusi “Raadio Vaba Euroopa” tarvis.

Mu noore ”mina” kirjatööd tundusid mulle liiga üheplaanilised. Ja nendes avalduv heroiline heitlus tsensuurist möödahiilimiseks ei paku ju tänapäeval enam kellelegi pinget. Võib-olla kunagi raugaeas võiks need puhtast nostalgiast mõnda raamatusse pista.

”Vabas Euroopas” tegin tõepoolest kümmekond aastat poliitika- ja kultuurikommentaare. Eesti Kongressi päevilt olin saanud teatava poliitilisi kooli, aga need kommentaarid on nüüdseks muidugi puhas arhiivimaterjal. ”Vaba Euroopa” pühapäevane kultuurisaade, mida toimetas Evi Evart, oli omas ajas tähelepandavalt kõrgetasemeline, kohati isegi raadiopäratult elitaarne, kus meie vaimusuurused esinesid subtiilsetel teemadel. Mõned minu ”Troojamäeski” avaldatud kirjatööd on saanud alguse Evi Evarti õhutusel tehtud raadiojuttudest.

Sinu raamatu viimased tekstid, eriti “Kalevi kojutulek” viitavad Eesti tegelikkuse saatuslikele küsimustele. Kas sellist vabariiki Sa tahtsidki?

Olen oma ressursid päevapoliitikast eemale suunanud. Vabariigist mõtlen ma küll, nii nagu sinagi, kui otsustada sinu loomingu järgi. Ei, sellist vabariiki ma ei tahtnud, arvan, et me keegi ei tahtnud. Me tahtsime taevalikku vabariiki. Ja nägime, et niisugust taevalikku vabariiki ei ole olemas. Aga meil on oma igapäevastes saatuslikes tegemistes alati võimalus talle truuks jääda.

Toomas Haug. “Troojamäe tõotus”. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2004. 456 lk.

Toomas Haugi artiklikogumiku suurust rõhutab selle üksildus. See raamat leevendab pisut tungivat vajadus meie loojate mõtestamise järele tänapäeva vaateveerult. Sest kui me ei mõista nende aega ja isikut, kuidas saaksime aru nende loomingust. Ja kui me ei tea üht ega teist, kuidas saaksime siis aru, kust pärinevad meie kõnekäänud, uskumused ja maailmavaade.

Toomas Haugi vaade ei ole voolulooline (kriitiline realism, uusromantism, modernism) vaid isikukeskne. Ta lähtub loojast ja katsub teda seletada omas ajas, sotsiaalsete olude ja kultuuriliste arusaamade võrgustikus. Ning pakub kokkuvõtva nägemuse selle looja vastavusest meie kultuurimüütidele ning tema kohast meie vaimupüramiidis. Haug näitab, kuidas kirjanduspaavst Tuglase kuju heiastub ka näiteks perifeerses kirjamehes Arthur Rooses. Nimiloos uurib ta kultuurimüüdi (“Viru vande”) anatoomiat ja ajalugu, selle toimet vaimuilmas.

Nii et mingis mõttes on Haugi vaatlusviis ometi “vaimulooline”. Ma ei pea silmas sellenimelist meetodit, vaid üldisemat katset seletada meie vaimset eripära kõigi teadaolevate, aimatavate ning kirgastushetkedel sündivate nägemuste kaudu.

Haugi raamat pakub nii teadmist kui haritud arvamust, katset mõtestada uuesti ja teisiti. Just selline meenutamise järjepidevus on ühiskonna vaimu seisu jaoks kõige olulisem. Mis siis, et meiegi vaade sisaldab paratamatult ajaloolist piiratust ja naiivsust. Kui keegi ütleks (nii paarisajal leheküljel), mis mees oli Kreutzwald, Tuglas, Tammsaare jne, saaksime enda kohta paljugi teada.