Tiina Jõgeda: Abiellumise kiituseks
Arutasime Mairega, kuidas oleks tore pulmi pidada. “Mina kolmandal korral enam loori pähe ei pannud,” meenutas Maire. Tema poolest oleks tal juba ka neljas pulm peetud, kuid ta elukaaslase kuri abikaasa ei anna juba mitu aastat lahutust. Noh, mina keeldusin loorist kohe esimesel korral, sest sisetunne ütles, et loori pikkusel ja abielu pikkusel ei pruugi seost olla. Aga võib-olla oleks olnud?
Ebaõiglane lugu selle abiellumisega. Homodele, kes kangesti tahaksid altari ette sammuda, on see miskipärast keelatud, aga heteropaarid, kellelt seda etteastet pikisilmi oodatakse, suhtuvad pulmapeosse kui mõttetusse igandisse. Ja kui registreerivadki, siis on pooled paarid peagi Õnnepalees tagasi – sisenedes seekord tagauksest, lahutusavaldus näpus. Aga ka Perekonnaseisuamet peab uusi turge vallutama ja kelleltki riigilõivu sisse kasseerima, nii et mõistlik on lubada abielluda kõigil, kes vähegi tahavad.
Niikuinii on suhtumine abiellumisse variserlik. Tseremoonia koha pealt on nii juristidel kui kristlastel kaljukindlad seisukohad, kuidas aga mesinädalatest ärgates hakkama saada, pole eriti kellegi asi. Pärast suhte lõbusat ja kulukat legaliseerimist hakkab sündima ja kasvama keeruline moodustis nimega perekond, mille harimine nõuaks senisest tunduvalt paremat ettevalmistust.
Pereterapeutide seisukohalt ei ole vahet, kas tegemist on homo- või heteroseksuaalse kooseluga, nõustamisel käivad nii ühed kui teised. Pere on pere on pere.
Püüded perekonna mõistet sõnastada jooksevad rappa, sest tööstusrevolutsioonist normaalseks peetav isa, ema ja kahe lapsega tuumikpere on läänemaailmas juba pikka aega olnud vähemuses, tõdeb Philip Baker raamatus “Perekonnapsühhoteraapia alused”.
Tänapäeva perekond on küberneetika reeglitele alluv keeruline süsteem, mis koosneb palju segasemast seltskonnast kui unistuste tuumikpere. Mustrisse tuleb ajada lahutused, üksikvanemad, kordusabielud, sinu-lapsed-minu-vanavanemad-meie-koer, varandusest rääkimata. Igal perel on oma intiimne, vaid koduseinte vahel toimiv märgisüsteem, rollid, väärtused, võimu jaotamise ning konfliktide lahendamise kord. Võrdselt oluline on suhtumine nii Jumala olemasolusse või kanepi legaliseerimisse kui ka sellesse, mis kell lapsed peavad magama minema või kelle asi on poes käia. Perekonnal on oma arenguetapid nagu mis tahes elusorganismil: algul ollakse kahekesi, siis tulevad lapsed, ja igas vanuses lastega on perekond uute ülesannete-probleemide ees, lõpuks, kui lapsed lahkuvad, algab “tühja pesa sündroom”, mis lõpeb pensionile minekuga. Siis algab vanavanemateks olemise etapp – mis lõpeb surmaga. Lihtne ja loogiline?
Terve, s.t mitte-haige perekond on see, mis rahuldab oma liikmete materiaalsed, emotsionaalsed ja hingelised vajadused. Perekond algab paarist(äärepealt oleksin vana harjumuse kohaselt öelnud: mehest ja naisest). Kõigepealt peavad abikaasad rahuldama teineteise vajadusi. Kui abikaasade suhe on nõrk, siis pole hästi toimivat abielu loota. Pereteraapia põhiküsimus tihtipeale ongi, kas partnerid saavad vastastikusest suhtest rahulolutunde. Paaril on raske teha koostööd näiteks lapsevanematena, kui nad ei ole abielupaarina õnnelikud.
Veel üks asi, millest meil vähe räägitakse eduka pere loomisel, on elukoha valik ehk ökoloogiline kontekst.
Ameerika keskklassi perekonnad püüavad luua kodu piirkondades, kus on head koolid ja puhkeaja veetmise võimalused, kus pole pätte-narkareid ning naabrivalvele saab loota. Wisteria Lane, ühesõnaga. Sellistes piirkondades on kergem perekonda heas toonuses hoida kui suure kriminogeensusega kõdurajoonides, kus lapsed teevad koolist rohkem poppi ja naabrid on kahtlase taustaga. Selline keskkond avaldab perekonna vaimsele tervisele negatiivset mõju.
Perekond on organism. Me teeme hommikujooksu ja sööme ökoloogiliselt puhast toitu, pereauto käib regulaarselt hoolduses, miks siis perekond kui süsteem peaks kasvama aianurgas metsikult nagu kõrvits?
