Tiina Jõgeda: Armastuse algoritmid

Ajal, mil üksindus võtab sotsiaalse epideemia mõõtmed,
on kosjasobitajate tööpõld lai.

Käisin dokumentaalfilmide festivalil DocPoint vaatamas kolme oma erialaga seotud filmi. Üks rääkis armastuse otsimisest („Armastuse insenerid“), teine leidmisest („Pane mind paari“) ja kolmas kaotamisest („Unetus New Yorgis“). Igatsus, lootus ja kaotusvalu saadavad tänapäeva inimese armastuseotsinguid samamoodi nagu trubaduuride ajal, ainult et 21. sajandi õnnneotsija ei loo õhkavaid värsiridu, vaid algoritme. Kõigis neis dokufilmides loodetakse abi teaduse saavutustelt.

IT-tudengid usuvad filmis „Armastuse insenerid“, et kui arvutimängudes simuleeritakse nii edukalt päris-elu, siis peab ka päris-armastus alluma mingile algoritmile. Tuleb vaid aju põhja vaadata ning veidike vaeva näha sealt kerkivate vihjete, signaalide ja märkide süsteemi ajamisega. Nad ühendavad oma nohikutest kursusevendade ajud klemmidega skänneri külge ja näitavad neile ilusate tüdrukute pilte. Tulemusena kaardistavad nad ajupiirkonnad, mis aktiveeruvad ahvatluse peale...Nad annavad oma kursuseõdedele nuusutada poiste higiseid T-särke ja mõõdavad östrogeeni reageerimist mehekeha feromonidele...Jah, armastus on maatriks, aga kuidas see ikkagi reaalis töötab?