Tiina Jõgeda

Kolm nädalat tagasi raputas meediat uudis Belgia kaksikvendade Marc ja Eddy Verbessemi eutanaasiast. 45aastased pimekurdid vennad langetasid otsuse arstide hoole all vabasurma minna paar aastat tagasi, kui lisaks muudele tervisehädadele tabas neid glaukoom, pöördumatu pimedaks jäämine. Luba mürgisüstiks ei tulnud kergelt. Kaks aastat püüdsid nii lähedased kui ka arstid mehi ümber veenda, kuid need jäid oma soovile kindlaks. “Neil polnud enam millegi nimel elada,” ütles nende vanem vend ajakirjanikele ja lisas: “kui neil ehk naised-lapsed oleks olnud…”

Meditsiinieetika spetsialistid polnud kaugeltki üht meelt. Belgia seaduse kohaselt võib eutanaasia kõne alla tulla inimese puhul, kelle füüsilised või hingelised vaevused on väljakannatamatud ja mida ei oska arstiteadus leevendada. Belgias antakse aastas umbes 1200 eutanaasialuba, ligi 90% neist vähi viimases staadiumis üle 60aastastele inimestele. Aga Marc ja Eddy ei kannatanud ju väljakannatamatu valu käes, neil oli lihtsalt hirm tuleviku ees! Harjunud kahekesi oma piinlikult puhtas kodus toime tulema, hirmutas neid perspektiiv jääda pimedana kellestki sõltuma. Iseseisvuse kaotust kartsid külakingseppadena töötanud erakutest vennad kõige rohkem.

Näiteks Soome pimekurtide ühing on belglaste otsuse peale väga pahane, öeldes, et pimedaks jäämisega kaasnev masendus on loomulik, ent ajutine ning inimesed saavad sellest üle, kui neile tuge pakutakse, kui neid õpetatakse uut moodi kommunikeeruma.

Inimesel on kuus põhilist taju: nägemine, kuulmine, haistmine, puudutamine, maitsmine ja liigutamine. Taju on tunnetusprotsess, mis vahendab meile maailma, kõik teised psüühilised protsessid – tähelepanu, kujutlusvõime, mäluprotsessid, mõtlemine, tahe ja emotsioonid – toetuvad tajudele. Meie emotsioonaalsed seisundid – ärevus, rahulolu-rahulolematus, meeleolud, tähelepanelikkus, hajameelsus, reipus jne – sõltuvad paljuski sellest, mida me enda ümber kogeme. Tajutud kogemused sõltuvad inimese psüühilistest omadustest, nagu temperament, iseloom, võimed, kalduvused jne. Me anname päevas sadu kordi tähenduse ja avaldame suhtumist selle kohta, mida näeme-kuuleme.

Valdava osa informatsioonist ammutame silmade vahendusel, kuulmine on tähtsuselt järgmine töövahend. Katke viieks minutiks silmad-kõrvad ja te mõistate… või õigemini ei mõista midagi enam!

Ometi on maailmas tuhandeid pimekurte, kes tulevad eluga toime ja enamgi veel – on tõusnud ühiskonna tippu ning selle arengus mõjukalt kaasa rääkinud.

Näiteks ameeriklanna Helen Keller, kelle esinemisi pidi tema kehvapoolse diktsiooni pärast küll “tõlkima”, kuid kelle mõttekäigud olid nii mõjukad, et ta rändas mööda maailma ringi ja pidas täisauditooriumitele sütitavaid kõnesid naiste abordiõigusest, sotsialismist ja pimedate õigustest. Ta omandas kõrghariduse tavaliste tüdrukutega koos Radcliffi kolledžis, valdas prantsuse ja saksa keelt ja kirjutas hulganisti raamatuid (eesti keeles on ilmunud tema autobiograafia “Minu elu lugu”) ning oli isiklikult suhelnud kõikide USA presidentidega tema eluajal.

Helen Keller sündis 1880. aastal ning haigestus 19kuusena saatuslikku meningiiti. Kui Helen Kelleri vanemad oleks leppinud sellega, et nende tütrest kasvab õnnetul kombel lihtsalt üks umbkott, kes maailmast aru ei saa, kui nad poleks palganud talle õpetajat, kes töötas välja ainulaadse kommunikatsioonisüsteemi, oleks 20. sajand olnud ühe suure mõtleja võrra vaesem. Ent tüdrukule ei tehtud hinnaalandust. Vanemad said aru, et lapse märatsemishood pole tingitud “hullusest”, vaid sellest, et ta tahab suhelda, aga ei tea, kuidas seda teha. Ta õppis sõrmedega kombates lugema rääkija huultelt ja pimekirjas kirjutama. Ta elas põhimõttel “Ma mitte üksnes ei ela ega kuluta oma elu. Ma investeerin oma elu.”

Paraku andsid Belgia arstid Marci ja Eddy soovile vastu tulles maailmale karmi sõnumi, et puuduvate meeleorganitega inimesed ei peagi ühiskonnas toime tulema.