Tiina Jõgeda Annika Haas / Eesti Ekspress

Mis sa hing teed, kui laps viskab end supermarketis kommiriiuli ette pikali ja karjub, nagu koidaks viimnepäev? Paljud lapsevanemad on selle piinliku, vihastava ja nõutuks tegeva momendi läbi elanud. Rebida ta nagu suhkrukott poest välja – see päästaks vähemalt kaasostlejate hävitavate pilkude käest? Ehk isegi tuuseldada “suhkrukotti” ja karjuda temast lihtsalt üle? Ignoreerida, kõndida eemale (“minul pole selle põrgulisega mingit pistmist”), andes jonnipunnile tunda, et kui ta nii käitub, võidakse ta vabalt hüljata? Kükitada lapse ette maha ja rääkida temaga silmast silma, nagu õpetavad psühholoogid?

Viimane variant on psühholoogiliselt korrektne, iseasi, kas see lapse peal toimib. Sõltub, mis suhe teil oma lapsega on. Kui te olete temaga seni käitunud ausalt ja inimlikult, võtmata Tähtsa Lapsevanema rolli, siis tõenäoliselt jääb jonnipunn kuulama, mis teil öelda on. Kui te aga võtate võltsi tooni, siis ta ei lõpeta üürgamist niipea.

Lastel on sünnipärane eheduse-indikaator, mis tajub lähedase inimese tegelikke emotsioone – sõltumata sellest, mis sõnu te lapsele ütlete. Taani lastepsühholoogil Jesper Juulil, kes möödunud nädalal Tallinna ülikoolis täismajale esines, on selle kohta teooria. “Ei-ütlemise kunst seisneb selles, et öelda seda armastusega,” leiab Juul.

Meid õpetatakse päevast päeva oma lähedastele jah ütlema, see oleks nagu hea suhte alus. Jah, ma tulen sinuga kinno, jah, me võtame puhkuse juulis, jah, ma armastan sind. “Kõik armastuse sidemed pitseeritakse südamest tuleva, selge ja kõlava “jah’iga”,” manifesteerib Juul. Aga!

“Kohustus öelda jah tapab kire ja varjutab igatsuse,” jätkab ta. Mis mõttes?

Viimasel aastakümnel on palju räägitud piiride kehtestamisest. Lapsevanem peab lapsele piirid kehtestama, et kasvav olend teaks, mis on ühiskonnas sobilik, mis mitte. Teisme-eas hakkab puberteetik ise hoogsalt piire seadma: alates sellest, et tema toa uksele ilmub pealuuga märk “Ära sisene, tapab”, kuni avalduseni, et lapsevanem on lootusetu ajukääbik. Paarisuhtes peavad partnerid piirid seadma, et säilitada oma mina, et mitte täienisti sulanduda suhtesse kui sellisesse. Töösuhetes soovitatakse piire seada näiteks nii, et ülemuselt tulevaid töökõnesid pärast kella kuut õhtul vastu ei võeta. Jne. Teistele tuleb ei öelda – selleks et endale jah öelda!

Kõige raskem ongi ei öelda oma väiksele järeltulijale. Tema päikeseline naeratus, kui talle järjekordne poepakendis mänguasi ulatatakse, on tasu, mida tahaks ikka ja jälle kogeda. Jesper Juul ütleb, et Taanis on välja arvestatud: sealsed lapsed saavad jõulude ajal keskmiselt 86 kingitust. See tähendab 86 naeratust vanaemale-tädidele-issile-emmele, 86 korda tunnet, et ma olen lapse silmis populaarne ja ta saab aru, kui väga ma teda armastan. Tegelikult ei võta laps seda nii, sest meie tänapäeva lapsed elavad ülikülluse ühiskonnas ning asjade ostmise tegeliku sõnumi – sorri, et mul pole aega (oskust, viitsimist) sinuga päriselt tegeleda – nopivad nad kergesti üles. Mängi nüüd ilusasti oma uue piraadilaevaga, las emme ja issi vaatavad telekat edasi!

Klassik Juuli tsiteerides: asjade ostmine on teenindav armastus. Ja lõputu tarbimine on suurepärane võimalus oma isiklikku identiteeti varjata. Laps ei vaja toatäit mänguasju, vaid lihtsalt midagi, millega mängida. Ta ei taha oma identiteedist loobuda, aga see kuhi mänguasju sunnib teda selleks. Ja kui ta midagi poeriiuli ees nõudma hakkab, siis näitab see, et ta paneb teid proovile. Kõige kergem on röökivast minust vabaneda see asi ostukorvi asetades, eks, ja me mõlemad saame suurepäraselt aru, kuidas me teineteisega manipuleerime. Ja kumbki pole rahul, sest tegelikult tahame me muud. Laps tahab tunda, et emme-issi on päriselt tema jaoks olemas, sellistena, nagu nad on, mitte jumaliku võimuka lapsevanema rollis. Ei ütlemine pole patt, vaid kingitus – kui seda siiralt ja põhjendatult teha.