Ja siis läheb lahti: kuni kolm päeva põrandal püherdama ajavat peavalu koos iivelduse, heli-, valguse- ja lõhnatundlikkusega. Peas müriseb nagu Helmandi provintsis. Keha on välja väänatud, meeleolu... mis meeleolu on märjal voodilinal täispesumasina tsüklist väljudes?

See pole raske haigus, vaid tavaline migreenihoog, mille peale perearstid kaastundlikult pead vangutavad. “Jah, me saame aru, et tunnete end nagu teerulli alla jäänu, teeme teile pealegi uuringud, saadame isegi kompuutrisse, sest olete telekast palju haiglaseriaale vaadanud ja usute nendesse, aga ärge arvake, et teie peast midagi tõsist leitakse.” Enamasti ei leita. Parem, kui ei leita. Las olla see migreen, mida arstiteadus siiani seletada ei oska. Mingil põhjusel teie ajus veresooned aeg-ajalt ahenevad (või laienevad, kurat seda teab), võib-olla väsimusest, võib-olla üleärritusest. Nii-öelda torm ajukoores, neuroloogiline müra.

Paljude migreeniohvrite jaoks ongi hullem kui peavalu ise teadmatus ja hirm, sest nad ei saa aru, mis nendega toimub.

Kuna arstiteadus migreeniga toime ei tule, siis öeldakse, et tegemist on psühhosomaatilise nähtusega. Mu vana sõber Freud hüüataks võidukalt: muidugi tuleb peavalu teie teadvustamata sisekonfliktidest! Kaevuge endasse, õppige oma tunge tundma – ning te vabanete ajapikku vihjetest, mida alateadvus peavalude kujul saadab!

Kaks kolmandikku migreeni käes vaevlejaist on naissoost. Öeldakse, et see on tublide tüdrukute haigus, selliste, kes püüdlevad alati parimaid tulemusi, tahavad kõigile meeldida, kes on viksid ja kohusetundlikud... ning kelle eneseusaldus on vähene.

Kroonilise peavaluga maadlevad ka mehed. Nädal tagasi esines Jan Uuspõld avaldusega, et tema autobiograafilisest etendusest “Elust meedias” on saanud kuratlikul kombel “elu migreenias”: “Kui Dorian Graylt võttis portree läbielatu koorma, siis minu etendus andis mulle selle mitmekordselt tagasi [–] Minu jaoks on elatud elu igal õhtul uuesti läbi elamine puhast piina tekitav kogemus.”

Jah, psühhoteraapia seansilt (mille üks halastamatumaid vorme monoetendus ilmselt on) lahkutakse mõnikord peavaluga. See tähendab, et kaevanduses on jõutud millegi oluliseni. Hea, kui on jõudu leitusse süveneda. Teha seda aga publiku silme all...? Seda on liiga palju tahetud isegi selliselt meistrilt nagu Jan Uuspõld.

Uuspõld jättis etendused ära ja need, “kellel vähegi aimu on, mida üks korralik migreenihoog tähendab, saavad temast aru”, kommenteerisid teatrisõbrad.

Kas lisaks valulikule süvaanalüüsile on veel võimalusi, kuidas migreeniga võidelda? Soovitatakse stressi ja ärevust vähendada. Meditatsiooni ja lõõgastumisharjutustega näiteks. Käitumisterapeudid soovitavad teadmiste laiendamist, vilumuste omandamist: tundes migreenihoogude vallandavaid tegureid, on võimalik õppida neist hoiduma.

Võimalik, et migreenikute elu muudab varsti hormoonravi. Stanfordi ülikooli valu-uurija, professor David C.Yeomans katsetas oksütotsiiniga, hormooniga, mida manustatakse naistele sünnituse esilekutsumiseks ja millest viimasel ajal räägitakse kui “õnnehormoonist”. Pooled katsealustest, kes manustasid oksütotsiini ninaspreina, said peavalule olulist kergendust.

See hormoon tekitab ka lähedustunnet, suurendab usaldust, alandab stressitaset, toob valikuliselt mälust esile meeldivad mälestused lapsepõlvest, aitab armuda, suurendab nii sensuaalsust kui seksuaalsust (jah, need on kaks eri nähtust), vähendab sõltuvust kokaiinist ja alkoholist, tagab hea une, muudab suhtlemisaltimaks, heldemaks ja heasoovlikumaks... no mis peavalu siis enam!