Tiina Jõgeda

Mul soovitati kirjutada praegu kinodes jooksvast Steve McQueeni filmist “Häbi”, kuna see käsitlevat moodsat psüühikahäiret nimega seksisõltuvus. Tõepoolest, filmi peategelasel Brandonil tundus kohati olevat raskusi oma seksuaalsete impulsside juhtimisega, kuid tema põhimure on minu arust mujal. Brandoni probleem on võimetus luua lähisuhteid ning selles ahistuses vaevleb tunduvalt rohkem inimesi kui ülemäärase seksi küüsis.

Seksi puudust meil pole, armastuse säästumarketis leidub laias sortimendis soodsa hinnaga tooteid igale maitsele, seda saab osta paari shot’i eest kaaskannatajalt baaris või dollarirulli eest professionaalilt. Seevastu lähisuhe on defitsiit ning seda ei hangi ühegi valuuta eest. Paljudele jääbki lähisuhe kättesaamatuks. Miks?

Briti psühhoanalüütik John Bowlby, kelle loodud seotuseteooria (attachment theory) on üks 20. sajandi mõjukamaid teooriaid humanistlikus psühholoogias. Seotuse tunnus on soov olla selle lähedal, keda armastame, kellest hoolime, kellega oleme seotud. Vahel muutub aga lähedus väljakannatamatult valusaks.

Psühhoanalüütikuna pidas ta varaseid lapsepõlvekogemusi ülitähtsaks — võib-olla seetõttu, et poisipõnnina nägi ta oma ema heal juhul tund aega päevas, ning seitsmeaastasena internaatkooli sattumise kohta ütles ta, et sinna ei saadaks ta oma koera ka mitte.

Lapsed kuni kolmanda eluaastani on varmad looma emotsionaalset sidet oma hooldajaga… juhul, kui see on lapse vajaduste vastu tundlik ja vastab lapse ootustele. Maailma avastav laps vajab turvabaasi, kelle juurest ohu, hirmu või ärevuse korral kaitset otsida. Sellest turvatundest kasvab välja hilisem enesekindlus ja eneseväärikus.

Kui “turvabaas” kaob silmapiirilt, muutub titt ärevaks. Nii et, paariaastaste laste vanemad, olge rõõmsad, kui laps teie ruumist lahkumist traagilise kisaga saadab — järelikult olete temaga heas lähisuhtes. Murelik peaksite olema siis, kui ta teil ükskõikselt minna laseb. Sellisel lapsel tuleb täiskasvanueas tõenäoliselt intiimsusega probleeme, sest lapse käitumine oma lähedastega sarnaneb sellega, kuidas ta käitub hilisemas elus oma partneritega.

Lapsepõlves omandatud suhtemustrid on tempel mällu igaveseks. Kui ta usaldab oma vanemaid, kui ta võib olla kindel, et need tulevad peagi taas uksest sisse, ei tee talle haiget (ei füüsiliselt ega emotsinaalselt, näiteks ei pahanda nutmise peale), siis sama usaldavalt suhtub ta täiskasvanueas ka oma partnerisse. Kui laps kistakse järsult oma tuttavast keskkonnast või talle kallist inimesest eemale, siis annab see täiskasvanueas tunda. Eemalehoidmisena.

Kui lapse tunnetele on reageeritud positiivselt, siis julgeb ta neid jagada ka täiskasvanueas oma väljavalituga. Kui ta on lapsepõlves pidanud taluma hirmutavat üksindust, siis täiskasvanuna saadab teda pidevalt tunne, et teda ei armastata piisavalt.

Häbi — mis filmi peategelases seda tekitab?

Büroo tualettruumis eneserahuldamisega kolleegile vahele jäämine tekitab ehk piinlikkust, ei hullemat. Eksistentsiaalne häbi tuleb aga lapsena kogetud hüljatustundest, sellest, et sinu ainuvõimalik partner — tavaliselt ema — on eemalviibiv ja sulle emotsionaalselt kättesaamatu ning ei mõista sind. Kindel viis pääseda hüljatustundest on hoiduda lähisuhtest üldse. Piirduda füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega, mitte lasta lähedale kedagi, kellest hoolid, sest su varane elukogemus ütleb, et sellega satud vaid lõksu, sind tabab nurkaaetuse tunne, nagu Brandon tähendas.

Mis nõu võiks Brandonile anda psühhoterapeut, kui ta mõne sellise juurde usaldaks minna (üsna tõenäoliselt ta ei usalda, sest ka teraapiasuhe võib olla talle liiga riskantne eneseavamine)? Ta väidaks ilmselt, et “mis see psühholoog minuga ikka teha saab”, “mis kasu võib olla lobisemisest”, või et “psühholoogid ei taha muud kui su raha”. Eneseavamine on ohtlik. Juhuseks kuskil silla all on ikka turvalisem kui kellestki hoolimine.