Tiina Jõgeda: Jänesed ja läbirääkimise kunst
Ehitusbrigaad pidi saabuma keskpäeval. Olin varunud neli pakki piparkoogitainast, tuutusid mitut värvi glasuuridega, tuhksuhkrut, millest pidi saama kunstlumi, kolm taignarulli, joonlaua ja joonestusploki, lisaks kolm jänest ja neli lammast, kelle koduks pidid tulevased piparkoogimajad saama.
Piparkoogimajade ehitajad Äli (10) ja Lars (9) olid indu ja ideid täis: Äli tahtis selle aasta majas viilkatuse asendada lamekatusega, milles oleks suur katuseaken, Larsi maja aga pidi tulema kahekorruseline ja avara palkoniga.
Alustasime projekteerimisest. Larsi visand valmis ühe efektse suletõmbega nagu taanlastest arhitektide nägemus kunstiakadeemiast. Äli viimistles oma eskiisi süvenenult, kuni paika sai viimne kui detail punaste elutoakardinateni välja. Aialippide kuju võib veel muutuda, möönis ta.
Vaba käega visandatud värvipliiatsi-majadest tuli nüüd täpsed ehitusjoonised teha. Neljandas klassis juba osatakse ristküliku külgi ja pindala arvestada – seda kompetentsust Äli ka demonstreeris. Aga kuidas arvutada katuse mõõte? Ja kas alumise korruse suhkrusiirup-tsement kannab lae ja teise korruse katuse raskuse välja? Ja kuhu lõigata uksed-aknad… Ühesõnaga – kõik tuli põhjalikult läbi mõelda. Alles siis läks küpsetamiseks.
Ehitusmees Larsile tuli vahepeal tukk peale, sest paneelide lõikamine-küpsemine-jahtumine on selle kinnisvara-arenduse kõige tüütumad etapid. Motivatsioonilangus, analüüsisin mina ja meenutasin nukralt suvel koos ettemaksuga haihtunud põrandapanijaid.
Sedaaegu aga algas telekast Simpsonite multikas ning uni oli nagu peoga pühitud. Ühtlasi pühkisid Simpsonid köögilaua tagant teleka ette ka teise piparkoogimeistri.
Lõpuks läksid käiku ka glasuurituutud, mille abil hakkasid parimas Eesti funkstiilis küpsetatud hooned välja nägema nagu Ermitaaž.
Siis läks vaidluseks. “Mina tahan oma majja neid kaht jänest,” teatas Äli. “Aga mina võtsin need kaks juba enne endale,” meenutas Lars. “See on minu jänes, sul on juba lambad!” “Ei, minu, mina võtsin selle esimesena!” Lapsed vaatasid nõudlikult mulle otsa.
Nii, ma olen läbinud mitmeid läbirääkimiste-koolitusi. Olen õppinud kriisikommunikatsiooni, lugenud terroristide ja lennukikaaperdajatega suhtlemise taktikast pakse raamatuid... Milline oleks mõistlik kokkulepe? Kuidas ma lahendan “tekkinud erimeelsused, et jõuda kompromissile”?
Hea läbirääkija on emotsionaalselt intelligentne, empaatiline, mõistab teiste vajadusi, oskab teisi nendest rääkima panna ning oskab kuulata. Pannitäis piparkooke kõrbes ahjus...
Igasuguste erimeelsuste lahenemiseks on põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks: mõlemad ajavad oma tõde ja õigust taga, tüli paisub, kuni lahkutakse vaenlastena. See on loose-loose ehk mõlemapoolse kaotuse variant.
Teiseks võib üks osapool järele anda. Olgu ta siis targem või hoopis nõrgem, aga ta taandub. Võidukas pool on mõistagi rahul, kuid teisele jääb okas hinge – see on win-loose variant. Tavaliselt võidab see, kes on kogenum enesekehtestaja. Või tüütum või jonnakam või kiledama häälega. Mitte et tal õigus oleks.
Ja kolmas variant – win-win – on selline, kus mõlemad väljuvad vaidlusest rahulolevana, võitjana. Harva saavutatakse see õnnis olukord ratsionaalseid fakte ritta seades, pigem tuleb ikka õigetel tunnetel mängida.
Uuringud kinnitavad, et paljudes jõululaudades kulub läbirääkimiste kunst marjaks ära. Jõulustress öeldakse olevat eriti murdev just seetõttu, et inimeste ootused sulnile jõuluõhtule ja lähedaste mõistvale suhtumisele on iseäranis kõrged. Aga inimesed jäävad ikka iseendaks, tulgu telekast jõululaule palju tahes.
Kriisiolukorra lahendamiseks tuleb otsida ühisosa, mdagi, mis mõlemad õnnelikuks teeks. Mina leidsin kapipõhjast karbitäie üllatusmunadest koorunud mikroelukaid, kelle sissekolimisest piparkoogimajadesse tekkis selline melu, et vaidluse põhjustanud kolm jänest pidid äärepealt üldse peavarjuta jääma.
