Kas meis on rohkem viha, ängi ja vaenulikkust kui teistes rahvastes? Ja kuidas sel juhul jõuda sõbralikuma igapäevani?

Hiljuti kutsuti mind seda teemat lahkama saatesse “Vabariigi kodanikud”. Ma ei saanud minna, olin parasjagu välismaal närve puhkamas, ühes maailma viiest rikkamast riigist!

Ja mis ma avastasin: ei näita nad seal maanteel rida vahetades suunatuld ja ükskord jäin bussist napilt maha, kuigi bussijuht oleks võinud mu üles korjata, ning, kui suudate ette kujutada, ei suvatsenud poepoiss mulle inglise keeles vastata, vaid jäi kangekaelselt prantsuse keele juurde. Tulin koju tagasi.

Aga sel reisil oli mul aega välja mõelda, miks me oleme oma rahvuse suhtes nii kriitilised. Mu vana sõber Freud nimetaks seda omadust karmiks superegoks: kui inimene ei suuda käituda nii täiuslikult, kui tema sisemised ideaalid, ettekujutused sellest, kuidas ta peaks käituma, nõuavad, siis muutub tema sisemine hääl etteheitvaks. Seesama karistav superego saab meie meediaruumis iga päev laiutada. On ka üks teine tegelane doktor Freudi riiulilt: nartsissist. Tavaliselt taunitakse eneseimetlust, kuid sel on ka kasulik pool. Positiivne nartsissist on enesega rahul, naudib oma tegemisi igal sammul ning tema kõrvad jäävad kurdiks teiste etteheidetele tema aadressil. Selline suhtumine on muide märksa vähem stressitekitav kui lõputu irisemine enese ja oma rahva kallal.

Karmist superegost vabanemiseks tuleb lihtsalt valida õige võrdlusalus.

Eestlane oli “uhke ja hää” olla siis, kui selline suhtumine väljendas vastupanu sovetiseerimisele. Teatud natsionaalšovinism (anekdoodid venelastest ja tšuktšidest) oli surutise tingimustes möödapääsmatu. Naersime selle üle, kui raudteejaama puhvetis kuskil Venemaal söödi ainult alumiiniumlusikaga, ning soolatoosi kõrvale asetatud silti “sõrmede ja munadega soola mitte puuutuda”. Me ei tahtnud muutuda ebakultuurseteks sovettideks ning hoidsime meeleheitlikult kinni eestiaegsetest väärtustest.

Nüüd käib eestlane mööda maailma arenenud kultuurriike ning võrdleb end rahvastega, kes söövad kas või pulkadega ning kel on arenguruumi olnud aastasadu – ja korraga on eestane olla halb, nagu ütleb “Tujurikkuja” laulusalm.

Mühaklik teretamata jätmine, müksamine trammis ja muud argipäevased kurjuse ja hoolimatuse märgid pole rahvusest tingitud, vaid nõukogude ühiskonna jäänuk, ossikompleks.

Eesti asubki praegu kahe väärtustesüsteemi (ellujäämine versus eneseväljendus) vahelisel purdekesel: ühel pool postkommunistlik vajadus ellu jääda ja välja kannatada (selle süsteemi väärtusteks on vähene tolerantsus, napp usaldus teiste inimeste vastu, madal poliitiline aktiivsus ja vähene isiklik algatus, kellelgi pole mahti positiivsetele emotsioonidele mõelda) ja heaoluühiskondade eneseväljenduskultuur (suur usaldus, tolerantsus, poliitiline ja sotsiaalne aktiivsus, väljakujunenud õpetus positiivsete emotsioonide tekitamisest). Selles suunas me ju liigume.

Tartu ülikooli isiksusepsühholoogia vanemteadur Anu Realo, kes on pühendunud kultuuride võrdlevale psühholoogiale, ütleb, et “Eestis on õnnelik eelkõige see inimene, kes suudab vältida negatiivseid emotsioone, kuid ta ei pea olema pidevalt rõõmus”.

Embame!Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.