Tiina Jõgeda: Kas kangelased on lollid?
Viiekümne nelja meetri sügavuses avaneb veealune võlvkäik, mille kaudu saab ujuda avamerele. Mõistagi on see seiklus jõukohane vaid kogenud sukeldujatele ning neist, kes retke sooritanud, räägitakse õhtuti Dahabi vesipiibu-lesilates legende.
Blue Hole’i kaldakaljule otse sukeldumisklubide kõrvale on kinnitatud umbes 15 memoriaaltahvlit Blue Hole’i sügavikus hukkunud sukeldujatele. Lugesin nimesid, sünni-ja surmadaatumeid: kõik kuni kolmekümneaastased mehed-naised. Parimaist parimad, kogenud sportlased, kes on läinud midagi saavutama, tõestama, kogema. Youtube’ist võib leida klippe nende n-ö online-surma-laskumistest: tumedas vees vilksatavatele värvilistele kaladele on ainsaks saatemuusikaks sukeldujale iseloomulikud sügavad hingetõmbed...ja siis neid enam pole. Kus tegid Yuri, Daniel jt vea? Jälle jätkub vesipiibu-lesilates arutlusteemat kauemaks.
Enamasti juhtuvadki ekstreemspordis õnnetused kõige vägevamatega, keda adrenaliin ajab taga järjest võimsamaid nippe läbi tegema. Mõnikord juhtub äpardusi ka algajatega, aga need on tõesti rumalusest tingitud ning seetõttu pole neist midagi rääkida. Aga kogenud alpinistid, purilendurid, trikiratturid, kanuutajad – kuidas siis nemad...?
Kuskil veab loomupärane ohutunne alt. Kas selle surub alla ambitsioon või valesti tembitud lämmastikusegu, mis sukelduja teadvust ähmastab, polegi oluline.
Otsus on sündinud inimese peas palju varem. Ma teen selle ära, riskin – ja võidan. Igaüks, kes on südame põksudes kas või üle purde tippinud, teab seda uhket ma-sain-hakkama-tunnet, kui värisevad jalad jälle kindlale maale maha saanud. Ma olen tubli, tublim kui teie ja ka ma ise oleks arvanud! Selle tunde nimel tasub elada.
Ja selle tunde nimel minnakse surma.
Linnar Priimäel on ühes luuletuses read: “surm alati on elu leebe piir, mis ikka annab järele veel mõni toll”. Üheksakümne üheksal juhul annabki saatus tollikaupa järele: purjus peaga sõites jõuad ilusti koju ega aja kedagi alla, paned tiiki peakat ja ronid jälle kaldale, käid ilma köieta korstent parandamas ega veere räästasse. Uhad paduvihmasel maanteel üle pidevjoone kolmest rekkast mööda ja uhad rõõmsalt edasi...
Daniel Goleman kirjutab raamatus “Emotsionaalne intelligentsus”, et “elu ilma kirgedeta oleks tuhm neutraalsuse tühermaa, ära lõigatud ja eraldatud elu enese rikkusest”. Kui emotsioonid on liiga summutatud, on tulemuseks igavus, kui aga kontrolli alt väljas, muutuvad need patoloogiliseks, st hävitavaks.
“Elu leebe piir” seisnebki tasakaalu leidmises. Professionaalsust näitab enda võimetele kohaste piiride püstitamise oskus.
Golemani mõistes see ongi emotsionaalne kirjaoskus: tunda iseennast, ja kui tunded (kiusatus üle järve ujuda või näiteks surfata lootsilaeva nina eest läbi) üle keevad, siis ennast ise maha rahustada ja mõistusele kutsuda. Üldlevinud sententsile “Jänesed šampust ei joo” vastavad surfarid, et peielauas šampust ei jooda.
Psühhoanalüütikud John Bowlby ja Donald Winnicott näevad enese rahustamise ning oma meeleolude valitsemise kunstis ühte põhilist elulist oskust ja psüühilist tööriista. Enese korrale kutsumine on normaalse inimese tunnus.
Kuigi Eestis on lood emotsionaalse intelligentsusega väga halvad, tuleb siiski õigluse huvides tunnistada, et vägivalla-aktid (koolitulistamised jms) nagu ka riskikäitumine sagenevad igal pool maailmas. Meie tänavune Kariibi suvi 66 uppunuga on lihtsalt üleilmse kamikaze-kultuuri võidukäigu (liiga) selge näide.
Kas normaalsed, tasakaalus psüühikaga inimesed üldse saavad midagi ette võtta või peamegi hiilima seinaääri mööda, jättes Elu peateed emotsionaalse puudega riskikäitujatele? Või annaks neile väärakatele ikka lõuksi, sõidaks molli, rsk? Rahu, rahu!
