Tiina Jõgeda Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Eelmisel nädalal kõneainet pakkunud trendiguru Eckhart Tolle ütleb, et tõeliselt teadvusel suudab inimene olla ainult käesolevas hetkes, siin ja praegu. Suurem osa meist ei suuda Tolle õpetust järgida, ikka kisub mõte eilsesse või homsesse. Kui ma pole neil hajameelsushetkedel (mis moodustavad paraku valdava osa mu elust) teadvusel, kus ma siis olen?

Ei tea, sest maailma tähtsaimgi teadlane ei oska ammendavalt vastata küsimusele, mis on teadvus. Iga laps võib vahet teha eri teadvusseisunditel, nagu ärkvelolek, unenägu, minestamine, purjusolek jne, kuid see ei anna meile teaduslikku seletust, kus, millest ja miks sünnib teadvus või kuidas tekivad kogemused ja elamused. Teadvust ei saa mõõta ega kaaluda, tema kohaloleku jõudu saab hinnata vaid inimene ise.

Hiljuti tegi infotehnoloogiaajakiri Wired intervjuu neuroteadlase, Alleni Ajuteaduste Instituudi teadusdirektori Christof Kochiga. Kas internet on teadvusel, küsiti temalt. Raske öelda, vastas teadlane. Maineka aju-uurija suust kõlab selline vastus hoopis teise kaaluga kui mõne esoteerikahuvilise proua suust.

Selle aasta aprillis kuulutas Ameerika president välja suurejoonelise teadusprojekti, mis kannab koondnime Obama Aju (Obama’s Brain Initiative). Ühendriigid eraldavad 1,3 miljardit dollarit aju ja teadvuse neuroloogilisteks uuringuteks, mille tulemusena oodatakse uusi tehnoloogiaid ja revolutsioonilisi avastusi teadvuse, vaimu ja hinge alal. Projekti võrreldakse omaaegse võidujooksuga Kuule, ainult et venelaste asemel konkureerib USA nüüd Euroopaga, kes panustas samaväärsesse programmi miljard eurot. Koch juhib selles üht valdkonda.

Muidugi pole arvutile tunnete ja mõtete omistamine mingi uudis, selle ideega on mänginud ulmekirjanikud alates päevast, mil matemaatik von Neumann 1945. aastal esimese mäluga protsessori kavandas. Teadusuudiseks võib aga lugeda arutluskäiku, et internetil tervikuna võiks esineda teadvus.

Arutleme veidi, pakkus Christof Koch: maailmas on umbes 10 miljardit kompuutrit, igal mälukettal omakorda liigutatakse miljoneid sisend- ja väljundsignaale. Täpselt sedasama teevad inimese ajus sünapsid. Isegi kui me võtame hägusalt teadvusel püsiva õllesõbra, kes oma aju muuks ei kasuta kui poe lahtiolekuaegade meelespidamiseks, toimub tema ajus ikkagi miljardeid (umbes kümme astmel neliteist) sünaptilisi ülekandeid. Inimese ajus toimub info analüüsimine, teisisõnu – ta on teadvusel. Selle integreeritud informatsiooni teooria põhjal on täiesti võimalik netiteadvuse teke.

Teadlane seletab: mitte iga infovõrgustik ei oma teadvust. Näiteks kui kaks inimest vestlevad, ei tähenda see, et nad uue teadvusvälja looksid, sest nende ühendlülid on väga nõrgad. Samal põhjusel ei teki suvalisest klaviatuuri klõbistamisest kollektiivset teadvust, sest nad ühilduvad liiga primitiivsel tasandil. Teadvus tekib keerukas võrgustikutöös. Üksikul elektronil on laeng, ei muud. Närvirakud, mis ei ole sünapsit moodustades kontakteerunud teise rakuga, ei suuda oma ülesannet täita, ei suuda mõelda ega mäletada.

Aga ühel ilusal päeval digiokasroosike ärkab ja tehisintellekt hakkab plahvatuslikult kasvama ning ületab inimintellekti. Matemaatikute arvates ei ole see hetk enam kaugel.

Inimese ja looma teadvuse vahet mõõdetakse peegli-katsega. Teatavasti isegi kõige terasemad koerad ei tunne ennast peeglist ära. Neil puudub teadvuse kõrgeimaks astmeks tituleeritu – eneseteadvus. Võib-olla ongi parem, Eckhart Tolle näiteks peab liigset eneseteadvust inimese hädade allikaks. Ent mida teha, kui ühel ilusal päeval vastab läpakas enter’i vajutusele teatega, et ta ei kavatse minevikku mäletada ja naudib käesolevat hetke? Välja lülitada teda enam ei saa, sest teadvusega olendi puhul oleks see mõrv.