Tiina Jõgeda: Kellega tohib seksida
Möödunud nädalal mainisin möödaminnes, et 20. sajandi psühholoogia suurkujust Albert Ellisest sai kuuekümnendate seksrevolutsiooni käivitaja. Kuidas sai ühest psühholoogist, kes liiatigi sündinud enne esimest maailmasõda, revolutsionäär seksi-barrikaadidel? Väga lihtsalt. Ta ütles välja, täpsemalt, pani oma raamatutesse need mured ja salamõtted, mida oma kabinetis sadadelt inimestelt neljasilmavestluses kuulnud oli. Ellis alustas psühhoanalüütikuna, mis tähendab, et ta kuulis inimeste piinlikemaid ülestunnistusi, varjatumaid saladusi, fantaasiaid, allasurutud tunge ja ihasid. Näiteks söandasid mõned pärida isegi selliste surmapattude nagu homoseksuaalsuse või masturbatsiooni kohta. Erinevalt oma õpetajast Sigmund Freudist, kes oma ülikeeruliselt sõnastatud tekstides tõdes, et inimene on seksuaalsuse ori, otsustas Ellis, et selle teadmisega tuleb midagi peale hakata, tuleb inimkonnale lahendusi pakkuda. Ameerika oli parasjagu uppumas American Dream’i roosasse udusse ning Ellise raamatute käsikirjad lendasid esialgu kirjastuste prügikastidesse, sest tundusid liiga radikaalsed.
Tema teosed “The American Sexual Tragedy” (1954) ja “Sex Without Guilt” (1958) avaldasid noortele sama mõju mis Marxi “Kapital” töölisklassile. Džinn oli pudelist välja lastud. Kaharates seelikutes ja rullsoengutega emade tütred rebisid Woodstockis rinnad paljaks ning andusid peikadele ilma abielutunnistust vastutasuks nõudmata. Ellise sõnul toimus võitlus seksuaalfašismiga – nähtusega, kus dikteeritakse, kuidas on õige käituda. Selline diktaat kutsub esile ärevust ja depressiooni, ütles Ellis, ning lisas, et valdav osa ameeriklasi just nimelt ongi seksuaalfašistid. Tema soovis, et võidaks seksuaalselt terve mõistus (sexual sanity): täiskasvanulik, emotsionaalselt arenenud inimene on avatud ja paindlik, mitte piiratud ja tuim. Temast sai avatud suhete apologeet. Mõistetagu õigesti, Ellis ei soovitanud inimestele elada lakkamatus koerapulmas, vaid lihtsalt olla enda ja oma lähedaste vastu aus.
Ta kaitseb seksi väljaspool abielu, kurjustati temaga. “Ma kaitsen seda, mida kutsutakse avatud abieluks,” vastas Ellis. “Inimesed peaksid tunnistama, et nad ei ole monogaamsed ja neil on iha igasugu seksiseiklusteks väljaspool kodu. Ma arvan, et seda peaks lubama ja ikkagi olema abielus, sest see oleks ausam kui praegune variant.” Praeguse all pidas ta silmas lapsikut vassimist ja peituse mängimist, hilistele kojutulekutele kohmakate põhjenduste nuputamist, teate küll... “Millal te siis soovitate paarile abieluvälist seksi,” päriti. “Siis, kui üks partner seda soovib – ja kui teine suudab selle teadmisega elada.” Kas on oluline, et mõlemad partnerid sellega nõus oleksid? “See on eelistatav jah. Mina usun “tsiviliseeritud täiskasvanulikkusse” rohkem kui valetamisse. Sellest tulevad jamad. Aga ükski meetod – totaalne ausus, truudus vms – ei tööta kõikide paaride puhul ühtviisi.” Abieluvälised suhted on ju destruktiivsed ja viivad lahutuseni! “Ei, mitte alati. Inimesed ei peaks üksteist maha jätma üksnes truudusetuse pärast, see on hullumeelsus! Inimestel on tavaliselt palju rohkem ühist. Abieluväline seks on ainult siis abielule ohtlik, kui inimesed ei meeldi teineteisele, neil on halb seks, aga puudub julgus lahku minna. Sel juhul kannatavad lapsed paari viha ja armukadeduse käes.” Inimesed peaksid enne abiellumist umbes aasta koos elama, et aru saada, kas neil on ühised väärtused, vaated elule – seksile sealhulgas, soovitas ta. Miks nii paljud naised on oma abielus õnnetud? “Naised abielluvad põhiliselt selle pärast, et saavutada teatud staatus. Selle kaudu saavad nad turvatunde. See on isekas soov.”
