Heinzi naine põdes rasket haigust. Selle vastu aitas vaid rohi, mille hiljuti oli töötanud välja üks apteeker. Heinz läks apteekriga kaupa tegema. Rohtu oli väga kallis valmistada, ja apteeker pani tooraine hinnale veel mitu korda otsa ka. Heinz käis läbi sõbradtuttavad ning kogus poole vajaminevast summast. Ta palus härdalt hinda alla lasta. Apteeker keeldus, öeldes, et tal on õigus oma leiutisega raha teenida, temalgi on kodus väiksed lapsed ja majalaen kukil. Öösel murdis Heinz apteeki sisse ja varastas rohu.

Küsime, kas Heinzil oli õigus niiviisi toimida. See on testüleanne, mille töötas välja Ameerika kuulus arengupsühholoog Lawrence Kohlberg 1958. aastal. Psühholoog märkas, et argumendid Heinzi dilemmat lahendades ei sõltunud vanusest, vaid inimese üldisemast arengutasemest. Kohlbergi ei huvitanud õige-vale tüüpi vastus, vaid arutluskäik, kuidas inimene Heinzi õigustamise või hukkamõistuni jõuab.

Nagu arvutimänguski, ei saa ka moraalses arengus hüpata näiteks neljandale levelile, enne kui sa pole läbinud lihtsakoelisemat maailmapilti.

Kõige madalamal tasemel (nn sõnakuulelikkuse- aste, kus asuvad lapsed, kes alles hakkavad aduma lubade-keeldude maailma) vastajad leiavad, et olulisim on vältida karistust. Kui mingi teo eest saab kiita, siis järelikult oli see õige, kui karistatakse – sorry, enam nii ei tee. Mida suurem karistus, seda halvem tegu järelikult. Sel tasandil inimene ütleks Heinzile, et varastada ei tohi, kuna selle eest pannakse vangi ja see tähendab, et ta on halb inimene. Või siis leiaks, et võib varastada küll, sest see pole nii suur kaotus apteekrile.

Järgneb egoismi tasand. Põhimureks on oma tarvete rahuldamine, kuid mõnikord leitakse enda ja teiste huvide vahel ka kompromiss. Maailma suhtutakse “käsi peseb kätt” põhimõttel: aitamine on seotud vastutasu ootusega. Nii mõtlevad lapsed umbes seitsmenda eluaastani. Heinz võiks rohu varastada küll, sest ta oleks õnnelikum, kui päästaks naise elu – isegi kui selle teadmisega peaks vangis istuma.

Kolmas on “hea lapse” ehk konformsuse tasand. Kuldreegel: tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse. Laps on õppinud rõõmustama teiste heatahtlikkuse üle ning püüab ise ka heakskiitu pälvida, ootustele vastata. Oluline on minu hea maine. Tegude moraalsust hinnatakse selle järgi, kuidas tagajärjed võivad mõjutada suhteid teistega. Heinz võib rohu varastada, sest tema naine ootab temalt seda ja ta tahab olla hea mees oma naisele!

Neljas on autoriteedi, seaduse ja korra: saadakse aru, et kord ühiskonnas sõltub inimeste tahtest täita oma kohust ja seadusi. Enam pole esikohal teiste heakskiit, vaid ühiskonna heaolu tervikuna. Heinzile öeldakse, et varastamine on ebaseaduslik ja igal teol on tagajärg.

Viiendal astmel asub demokraatlik maailmapilt: õiged teod on need, mis vastavad standardsetele nõuetele ning sotsiaalsetele kokkulepetele. Reegleid ja seadusi, kui nad arengule jalgu jäävad, võib muuta. Õiged on teod, mis on õiglased, kus austatakse inimesi ning mis toovad kasu kogu ühiskonnale. Inimesed on erinevad ja neil on üksteisest erinevad arvamused ja väärtused. Heinzile öeldakse, et jaa, varastagu muidugi, sest igaühel on õigus elule, seadused on lollidele. Teine aga vaidleks: teadlasel on samamoodi õigus oma sissetulekule ning haigus pole ainuke õigustus.

Ülemisel, kuuendal astmel, lähtutakse universaalsest eetikast. Selline inimene võib oma põhimõtete kaitsmise nimel kas või märtrisurma minna. Seadused kehtivad ainult juhul, kui nad on õiglased, ning õigluse nimel võib ebaõiglast seadust rikkuda. Inimelu päästmine on suurema tähendusega kui teise inimese varanduslikud õigused, öeldaks Heinzile. Aga ei, debateeriks teine, varastada ei tohi, sest teised inimesed vajavad seda rohtu sama hädasti ja nende elud on täpselt sama väärtuslikud.

Millegipärast meenus õnnetu Heinz, kui Rein Raua “moraalsete värdjate” peale mõtlesin.